22.10.2018 Esmaspäev

Mis parandaks Eesti konkurentsivõimet?

Äsja avaldatud riikide konkurentsivõime edetabelis on Eesti mullusega võrreldes mõned kohad ära andnud. Taolised järjestused võivad tunduda kunstlikud, kuid loovad hea võrdlusbaasi ja annavad ehk mõtteid, mida majanduse edendamiseks veel ette võtta.
Mihkel Nestor, majandusanalüütik
Mihkel Nestor, majandusanalüütik Foto: SEB

Eesti konkurentsivõime pole laita

Viimase aja majandusteemalistest debattidest kipub jääma mulje, et riigi konkurentsivõime määrab õllekohvri hind. Õnneks vaadatakse mujal maailmas seda küsimust natuke avarama pilguga. Lõppeval nädalal avalikustati nimelt iga-aastane riikide konkurentsivõime järjestus, mille koostajaks on organisatsioon nimega Maailma Majandusfoorum – tuntud ka iga-aastase tippürituse Davose majanduskonverentsi korraldamise poolest. Nimetatud edetabel püüab riigi majanduse konkurentsivõimet iseloomustada sadade majandust ja ühiskonda kirjeldavate indikaatorite abil, mida täiendab riigis tegutsevate tippjuhtide küsitlus. Kuigi edetabelit kiputakse võtma spordivõistlusena, on selle suurim tugevus ilmselt laiapõhjalise võrdlusbaasi andmine riikide majanduste ja ühiskonna kõrvutamiseks.

Eestil ei ole läbi aastate olnud põhjust oma positsiooni selles järjestuses häbeneda. Mullu paiknesime me näiteks 29., aasta varem 30. kohal. Ka nüüdne langus 32. kohale maalib meist vähemalt Kesk- ja Ida-Euroopa maade seas pigem eduka riigi pildi. Ainsana sarnase taustaga riigina edestab meid Tšehhi, kes viimatises edetabelis paigutus 29. kohal. Läti ja Leedu on Eestist kümmekond kohta tagapool, vastavalt 42. ja 40. kohal. Mõistagi tuleb konkurentsivõime mõiste tõlgendamisel säilitada avatud meel – näiteks edestab Eestit ühe kohaga Itaalia, kelle majanduskeskkond on meist dimensionaalselt erinev. Taolisel edetabelil, nagu igal sellisel ülesandepüstitusel, on hulk sisulisi ja metodoloogilisi probleeme, kuid selle peale vaid õlgu kehitada oleks rumalamgi.

Kehva tervisega IT-riik

Konkurentsivõime raporti põhjal on Eesti peamisteks tugevusteks võrreldes teiste riikidega laialdane info- ja kommunikatsioonitehnoloogia kasutamine ning oskuslik tööjõud. Vähemalt neist esimene ühildub hästi Eesti enesepildiga kui edukast IT-riigist. Et 140 riigi kohta võrreldavate indikaatorite leidmine on paras väljakutse, ei sisalda see hinnang muidugi paljut, mis meie elu tõesti mugavaks muudab: veebipõhised avalikud teenused, digiallkiri jm. Eesti kõrge positsiooni taga järjestuses on hoopis lai mobiilse interneti levik: mobiilse andmeside lepingute arv ületab meil märkimisväärselt elanike arvu. Kõrged on muidugi ka mitmed muud mobiili- ja internetikasutust mõõtvad näitajad.

Rääkides tööjõu oskustest, jäävad ilmselt mitmed tööandjad Eesti konkurentsivõimelisuse osas skeptiliseks. Edetabelis annab meile hea positsiooni kõrge koolis veedetud aastate arv ja täiskasvanud elanikkonna tugevad digitaalsed oskused. Võib muidugi vaielda, kas haridust mõõdab kvaliteet või kvantiteet, kuid uuringud kipuvad kinnitama haridussüsteemis veedetud aja tugevat korrelatsiooni teiste inimese edukust mõõtvate näitajate, sh palgaga. Mis puudutab digitaalseid oskusi, siis konkurentsivõime raport kasutab selle hindamisel küsitlusuuringu tulemusi. Täiskasvanud elanikkonna häid probleemilahendusoskusi on aga kinnitanud ka objektiivsematel alustel seisvad uuringud, millest tuntuim on OECD korraldatav täiskasvanute oskuste uuring PIAAC.

Kui jätta kõrvale koduturu väiksus, on raporti põhjal Eesti mahajäämuse üks kõige olulisem põhjus inimeste nõrk tervis. Nimelt ootab sünnihetkel keskmist eestlast võrreldes paljude teiste riikidega ees liialt vähe tervena elada jäänud aastaid. Euroopa Liidu riikide järjestuses oli Eesti meeste oodatav tervena elatud aastate arv Läti järel väikseim – vaid 54 aastat. Rootsis on see aeg pea 20 aastat pikem! Kehva tervise majanduslikke tagajärgi ilmestab suur töövõimetute inimeste hulk, kes jõukohase töökoha puudumise tõttu on sunnitud virelema vaesuses.

Teine näitaja, mis Eestit konkurentsivõime paremusjärjestuses allapoole tõmbab, on infrastruktuuri kvaliteet. Osaliselt hõlmab see „pehmeid“ arvamusi küsitlusuuringust, kuid ka üheselt mõõdetavaid ja vägagi valusaid näitajaid, näiteks kasin otselennuühenduste arv. Kesise hinnangu pälvib ka Eesti finantssüsteem, mida muu hulgas selgitab pea olematu kapitaliturg.

Mis Eesti konkurentsivõimet tegelikult parandaks?

Konkurentsivõime edetabelis kõrgema koha saavutamiseks on mitmeid asju võimalik ka kohe ära teha – olgu selleks siis rohkemate lennuühenduste loomine või mõne ettevõtte Tallinna börsile viimine. Kas need on aga kõige tähtsamad küsimused?

Nii Eesti pika- kui lühiajalise konkurentsivõimelisuse kõige olulisem garantii tundub olevat hoopis tööjõud. Vaatamata inimeste viletsale tervisele, on Eesti täna saavutanud tööhõivemäära, mis on üks Euroopa Liidu kõige kõrgematest. Ühiskondlikus plaanis on see mõistagi suurepärane, kuid töökäte puudus ja kiiresti kasvavad tööjõukulud ähvardavad nii mõnegi meid seni toitnud ettevõtte saata paremaid jahimaid otsima. Majandustsüklid vahelduvad ja võime olla kindlad, et tulevik toob ka aastaid, kus tänases majanduskliimas mõttetuna näiv töökoht üsna atraktiivne näib. Kahaneva tööealise elanikkonna arvu tõttu ei ole Eesti tööjõuprobleem aga ajutine, vaid krooniline. Järsud muutused demograafias paistavad silma juba täna, eriti teravalt teenindussektoris, kus värvata tuleb pea poole väiksema hulga noorte seast kui veel mõni aasta tagasi. Peale selle ei tohi unustada, et tööjõud on peamine komponent majanduskasvu võrrandis, mille kahanemisel peame paratamatult leppima aeglasema kasvu ja väiksema heaoluga.

Töötajate arvu kõrval on vähemalt sama oluline teema inimeste oskused ja võimekus. Erinevad rahvusvahelised võrdlused kinnitavad, et Eesti ei pea selle pärast häbenema. Kuid arvestades ülinappi rahvaarvu, ei saa me leppida lihtsalt hea positsiooniga, vaid peaksime suutma olla tipud. Kui täna otsitakse ühiskonnas mõnda suurt kandvat tulevikuideed, siis maailma kõige parema kvalifikatsiooniga rahvastik võiks olla päris hea valik. PISA uuring on kinnitanud Eesti põhihariduse kvaliteeti, ent samas liigas ei konkureeri me kahjuks kõrghariduse poolest. Olukorras, kus kogu arenenud maailm võitleb helgete peade pärast, võiks üks tugev rahvusvaheline kõrgkool olla kasuks mitte üksnes meile endile, vaid aidata siia meelitada välismaalasi, kelle saabumist tervitaks isegi EKRE.

Küsi nõu!

  Esita küsimus

Liituge meiega sotsiaalvõrgustikes