„Edestades napilt Ungarit, mille näitaja on 72 protsendipunkti sajast, ja jagades tulemust Bulgaariaga, tekib päevakorda küsimus, et mida see näitaja tegelikkuses kajastab? Kas meie inimestel napibki päriselt ostujõudu või on vähene tarbimine tingitud hoopis millestki muust?“ arutles Mõrd.
Eestlane eelistab investeerida, mitte laristada
Marcos Mõrra sõnul on tegelik individuaalne tarbimine (AIC) leibkonna kõikide tarbitud kaupade ja teenuste koguväärtus. Lisaks leibkonna sissetuleku eest ostetud kaupadele ja teenustele arvestab AIC aga sisse ka need hüved, mida pakuvad riik või mittetulundusühingud. Niisiis mõõdab AIC sisuliselt majapidamiste finantsilist heaolu ning annab sellest võrdlemisi parema ülevaate, kui teeb seda näiteks SKT elaniku kohta.
Eestlaste tarbimine on viimase 15 aastaga 16 protsendipunkti võrra kasvanud, kuid pandeemia algusest saati on see näitaja 5 protsenti kahanenud. „Oleme jõudnud punkti, kus meie leibkondade majanduslik heaolu oleks justkui kehvem kui meie kõikidel naabritel, euroliidu keskmisest rääkimata. Kuid paberil esinev ei pruugi siiski peegeldada reaalsust, sest tegelikkuses on Eesti raske materiaalse ja sotsiaalse puuduse määr oma 3,1 protsendiga Euroopa üks madalamaid. Võrdlusmomendina on euroliidu keskmine 6,4 protsenti ja meie statistilise konkurendi Bulgaaria näitaja lausa 16,6 protsenti,“ märkis Mõrd.
Elu on kallis, aga ostukotid on endiselt täis
Üks aspektidest, mis seletab vähest tarbimist, on Mõrra sõnul elukallidus. Harmoneeritud tarbijahinnaindeksi (HICP) kohaselt, mida kasutatakse Euroopa Liidu liikmesriikide inflatsioonimäärade võrdluseks, asetseb Eesti (155,1) ainult Ungarist (166,6) allpool. Seejuures on ka toiduainete üldine hinnatase üle euroliidu keskmise.
„Need faktorid mõjutavad üldist tarbimist negatiivselt. Kui aga vaadata tarbimist detailsemalt, muutub pilt morbiidsest mustvalgest tunduvalt värvilisemaks. Kallitest toiduhindadest hoolimata on Eesti Euroopa Liidu üks enim toitu tarbivatest riikidest: elaniku kohta tarbib eestlane (103) rohkem toitu kui keskmine eurooplane, lätlane (93) ja isegi soomlane (102). Kui mitte-kestvate tarbekaupade tarbimises asetseb Eesti täpselt euroliidu keskmisel tasemel, edestades Lätit ja isegi mitmeid Lääne-Euroopa riike, kaasa arvatud Prantsusmaad, siis kestvuskaupu tarbime rohkem kui Läti ja mitmed Kesk-Euroopa riigid, Bulgaariast ja Ungarist rääkimata. Lisaks on viimase 15 aasta lõikes kasvanud ka mitmete luksuskaupade nagu lõhe, juveelide, mööbli ja muu sellise import, mis viitab eestlaste suurele tarbimisjulgusele. Niisiis võib elu olla kallis, aga osturõõmu eestlane endale keelata ei lase ning poekott on endiselt raske,“ ütles Mõrd.
Tema sõnul on ostukotid küll täis, aga individuaalsete tarbimisnäitajate järgi on Eesti Euroopa mudaliigas. „Miks siis maalib Eurostat meile tarbimisest niivõrd sünge pildi? Lisaks elukallidusele peitub põhjus selles, et eestlased kalduvad raha kulutamise asemel pigem investeerima. Me ei raiska vaid uute asjade peale, kui sama raha eest saab osta ka positsiooni Teslasse,“ rääkis Mõrd.
Kapitali kogumahutus põhivarasse (GFCF), mis näitab, kui palju suunatakse loodud lisandväärtust tarbimise asemel investeeringutesse, on Eesti leibkondadel 11.2, millega edestame pika puuga kõiki oma naabreid, ja mis on ühtlasi Euroopa üks kõrgemaid näitajaid. „Eesti leibkondade investeeringute suhe SKT-ga (6.00) on samuti liidu esirinnas – Lätil on see näitaja 3.99 ja Leedul 4.72. Kogumisega me veel Euroopa tasemel ei ole, kuid saame ka selles üha paremaks – aastaga on Eesti leibkondade hoiuste maht 1,2 miljardi euroga kasvutrendis,“ ütles Mõrd.
„Eurostati avaldatud andmete põhjal võib jääda mulje, et eestlaste vähene tarbimine on tingitud vaesusest. See ei vasta tõele. Lihtsalt, kui valida on uue telefoni ja fondiosaku vahel, siis kipub eestlane sageli valima viimase,“ lisas Mõrd.
