07.02.2020 Reede

Kaebamise kunst

Tööinspektsioon on üks riigiasutusi, millele saadetakse iga päev mitmeid, iga kuu kümneid, aastas aga sadu kaebusi ja vihjeid.
Meeli Miidla-Vanatalu, Tööinspektsiooni peadirektori asetäitja
Meeli Miidla-Vanatalu, Tööinspektsiooni peadirektori asetäitja

Kui veel viis aastat tagasi oli eri ettevõtete ja asutuste kohta esitatud kaebuste sisuks peamiselt saamata jäänud töötasu, liigsed ületunnid või muu töösuhtega kaasnev ebameeldivus, siis nüüd on hakatud märkama töökeskkonna probleeme – kiivrita või turvarakmeteta ehitusmehi või muud korralagedust objektidel, vale redeliga reklaamplakatite paigaldajaid, ebameeldivat kemikaalilõhna või liigset tolmu töökeskkonnas ning muidugi töövägivalda ja -kiusu. Kuid on ka kaebusi, kus konkurent tunneb muret, et miks teisel ettevõttel ilma riikliku järelevalveta üldse tegutseda lastakse.

Ühelt poolt võib olukorra üle rõõmustada, sest see näitab töökeskkonnaalase teadlikkuse suurenemist. Mingil määral on see tagasiside Tööinspektsiooni sõnumite mõjule, sest sageli kerkib kaebustest ja vihjetest esile just teema, millest inspektsioon ise on äsja avalikkusele rääkinud.

Teiselt poolt suureneb aga kahjuks ka selliste vihjete ja kaebuste arv, mis kontrollimisel kinnitust ei leia – esitatud kaebus on tingitud mingist muust konfliktist tööandja ja töötaja või konkurentide vahel või ongi saadetud ainult selleks, et näidata oma võimu kellegi teise tegevusse sekkuda.

Selge on see, et ükski inimene ei kirjuta ega helista inspektsiooni niisama, tal on alati ajend, olgu see siis mure, valu, soov midagi muuta või ka pelk väiklane kättemaksuhimu. Vahel tahab inimene tähelepanu, soovib, et tema isikliku probleemi või murega personaalselt tegeldaks.

Tööinspektsioon talletab kõik kaebused ja vihjed nende ettevõtete andmete juures, kelle kohta on pöördumine tehtud. Inspektsioon vastab kaebusele, kui vastust oodatakse, püüab anda pöördujale suunised, kuidas edasi tegutseda, kuid ei saa ega suuda lahendada iga inimese muret. Miks? Sest paljudel juhtudel ei olegi inimene ise veel enda heaks muud teinud, kui riigile kaebuse saatnud, ehk ta ei ole kordagi rääkinud oma probleemist tööandjaga.

Mõni küsib seepeale, et miks ta peaks. Vastus on väga lihtne: sest töösuhe on üks eraõiguslikest suhetest, kus pooled peavad olema üksteise suhtes ausad ning arvestama vastastikuste huvide ja võimalustega. Aga seda ei ole võimalik teha, kui tekkinud probleemist ei räägita.

Iga kaebuse või vihje peale ei alustata järelevalvemenetlust, sest inspektsioon korrakaitseorganina peab hindama kirjeldatud olukorraga kaasnevat ohtu ning arvestama lisaks saadud informatsioonile sellega, mis pilt on ettevõttest Tööinspektsioonil üldiselt. Kas ettevõtet on juba kontrollitud, millal viimati ja mida avastati? Kas kaebuses või vihjes viidatu võib ohustada töötajate tervist või suisa elu, kui suur on ohu realiseerumise tõenäosus? Kui see on suur, siis alustatakse järelevalvemenetlust, kuid kontrollitavale kaebuse või vihje andja isikut seejuures ei avaldata.

Kui oht ei ole suur, kuid on selge, et töötaja(te) probleemi saaks tööandja tegevusega lihtsalt ja kiiresti lahendada, siis saadetakse asutusele alustuseks suunav märgukiri või pakutakse tasuta töökeskkonnakonsultandi teenust, mille vastuvõtmine on tööandjale vabatahtlik. Selline lähenemine on vajalik, et anda tööandjale võimalus ise asjad korda teha ning vajadusel saada töökeskkonnakonsultandilt täiendavat abi ja suuniseid.

Küsi nõu!

  Esita küsimus

Liituge meiega sotsiaalvõrgustikes