Statistikaameti tööjõu-uuringu andmetel hakkas Eestis 20–64-aastaste seas tööga hõivatute osatähtsus 2004. aastast tõusma ja jõudis 2008. aastal 77%-ni. Järgnenud ülemaailmne majanduskriis tõi kaasa töökohtade vähenemise. Töötuse määr oli Eestis suurim 2010. aastal (16,7%) ning alates 2010. aasta teisest poolest hakkas tööhõive tasapisi taastuma, praeguseks (2014. aasta) on taastumistempo jäänud väga aeglaseks. Euroopa Liidus oli 20–64-aastaste tööhõive määr samuti kõige kõrgem 2008. aastal (70,3%) ja järgnevatel aastatel pole selle tasemeni jõudnud.
Euroopa Liidu 2020. aasta majanduskasvu strateegia on seadnud eesmärgiks tõsta 20–64-aastaste seas tööga hõivatute osatähtsuse 75%-ni (2013. aastal oli see 68,5%) ning vähendada viimastel aastatel esile kerkinud suurt noorte (15–24-aastased) töötuse probleemi.
2008. aastal alanud majanduskriis on rohkem mõju avaldanud just noortele. Euroopa Liidus on 2009. aasta algusest lõhe noorte ja kogu 20–64-aastase elanikkonna töötuse vahel suurenenud, 2012. aasta lõpus oli noorte töötuse määr 2,6 korda kõrgem. Samas tuleb arvestada, et noorte töötuse määr näitab nende 15–24-aastaste töötust, kes on tööturule juba sisenenud (töötavad või otsivad tööd), mitte kogu 15–24-aastaste vanuserühma töötust, sest paljud noored on majanduslikult mitteaktiivsed, st nad alles õpivad ja pole tööelu alustanud. Näiteks oli Eestis 2013. aastal noorte töötuse määr ülejäänud tööealise elanikkonnaga võrreldes (25–64-aastased) 2,4 korda kõrgem (18,7%), ent kõikidest Eesti noortest oli töötuid 7,4%.
2013. aasta IV kvartalis oli EL-s noorte töötuse määr 23,1%. Rohkem kui üks viiest majanduslikult aktiivsest noorest eurooplasest ei leia tööd, Kreekas ja Hispaanias oli juba tööelu alustanud noorest töötu iga teine. Noorte töötuse kasv põhjustab noorte õpingute pikenemise ja kauem tööjõuturult eemal püsimise. Samuti kui noored ei leia kodumaal tööd, põhjustab see omakorda väljarände. EL on vastu võtnud noortele töö garanteerimise skeemi (Youth Guarantee scheme), mille eesmärgiks on kindlustada, et kõikidele alla 25-aastaste pakutakse tööd, jätkuvaid õpinguid või koolitust nelja kuu jooksul pärast hariduse omandamist.
Samuti varieerub märkimisväärselt liikmesriikide vahel keskmine tööjõukulu tunnis, jäädes vahemikku 3,7 ja 40,1 eurot (EL keskmine oli 2013. aastal 23,7 eurot). Eurostati hinnangu kohaselt olid 2013. aastal tööjõukulud tunnis kõige kõrgemad Rootsis, Taanis ja Belgias (vastavalt 40,1; 38,4 ja 38 eurot), samas kui Eestis oli vastav näitaja 9, Kreekas 14,9 ja Hispaanias 21,1 eurot.
Kuigi Balti riikides olid tööjõukulu tunnis EL madalamate seas, siis tööjõukulu tunnis muutus oli 2013. aasta IV kvartalis võrreldes eelmise aasta sama ajaga kõige kõrgem just Eestis (7,2%), Lätis (5,9%), Leedus (5,7%), Bulgaarias (4,3%) ja Poolas (3,9%), mis näitab palkade kiiret kasvu Balti riikides.
Eurostati andmetel oli Euroopa Liidu keskmine sooline palgalõhe 2012. aastal 16,4%, Eestis oli sooline palgalõhe liikmesriikide seas kõige suurem (30%), suurim palgalõhe oli finants ja kindlustuse tegevusalal (44,9%). Suur naiste ja meeste palkade erinevus tuleneb naiste suurest osatähtsusest madalapalgalistel töökohtadel (2010. aastal töötas Eestis madalalt tasustatud ametikohal 30,1% naisi ja 15,5% mehi), seega palgalõhet tuleks analüüsida ametialade kaupa.
Soolise palgalõhe vähendamiseks on Euroopa Komisjon vastu võtnud laia valiku meetmeid palkade läbipaistvuse tagamiseks (suurettevõtete palgaauditid, ettevõtjate korrapärane aruandlus, kollektiivläbirääkimised jne), millest liikmesriigid peaksid rakendama vähemalt ühte nendest meetmetest. Samuti on seatud eesmärgiks suurendada naiste arvu ettevõtete juhatustes ning tõsta naiste tööhõivemäärt.
Kuidas Eestil on 10 aasta jooksul EL tööjõuturul läinud?
Euroopa Liiduga liitumise algusaastatel õitses tänu kinnisvarabuumile ehitussektor, 20–64-aastaste tööga hõivatute arv kasvas 2008. aastaks 623 000-ni ja selle vanuserühma töötuse määr vähenes 2007. aastal 4,4%-ni. 2008. aastal hakkas tööpuudus majanduslangusest ja ehitussektori taandarengust tingituna kasvama ja oli 2010. aastal 16,7%. Alates 2010. aasta teisest poolest on tööturg väga kiiresti taastunud, kuid aasta-aastalt on kasvutempo jäänud aeglasemaks.
Vanuserühmiti on töötute osatähtsus kõige suurem 15–24-aastaste seas (2013. aastal 18,7%). Kui Euroopa Liidus keskmiselt on noorte tööpuudus kasvanud (rohkem kui üks viiest majanduslikult aktiivsest noorest eurooplasest ei leia tööd), siis Eestis on noorte töötus viimastel aastal vähenenud. Noorte töötuse määr Eestis oli kõige kõrgem 2010. aastal (32,9%), 2013. aastaks on see kahanenud 18,7%-ni. Aastal 2014 tõdeme, et kõige suurem majandusarengut takistav tegur on kvalifitseeritud tööjõu puudus, suureneb nõudlus tööjõu järele IT- ja teenindavas sektoris.
Palkade kasv püsis tõusvas joones kuni 2008. aastani, kui keskmine brutokuupalk oli 819 eurot ning 2009. aastal langes 781 euroni. Kriisieelne tase ületati 2011. aastal ning 2013. aasta IV kvartaliks kasvas keskmine brutopalk 986 euroni.
2013. aastal oli Eestis suurim tööjõukulude tõus tunnis Euroopa Liidus. Samas kui Eestis on tunnipalkade kasv olnud kiire, siis meeste ja naiste palgalõhe on püsinud suurimana Euroopa Liidus. Sooline palgalõhe tuleneb naiste suuremast osatähtsusest madalamalt tasustatud ametikohtadel.
Birgit Hänilane,
juhtivstatistik,
Statistikaamet
