Ajaloost
TRINITI advokaat Villu Otsmann alustas selle teemaga tegelemist kümme aastat tagasi. Omanike Keskliidu soov oli algatada konkurentsiõiguslik järelevalve vee hinna üle Tallinnas. Taotlustega pöörduti nii õiguskantsleri, maavanema, konkurentsiregulaatori kui ka tsiviilkohtu poole. Üheski suunas lõpptarbijate huvides järelevalvet ei teostatud, sest väidetavalt puudus selleks pädevus. Seejärel otsustati muuta seadust ning kohaliku omavalitsuse vee hinna kehtestamise pädevus asendati vee-ettevõtja vastutuse ja konkurentsiameti kooskõlastava järelevalvega. AS Tallinna Vesi taotles kooskõlastust hinnale, mis lähtus erastamisest ning oli kehtestatud linna poolt. Konkurentsiamet seda ei kooskõlastanud ning järgnes kohtuvaidlus.
Tähelepanekud kohtulahendist
Kohtuotsus on mõneski küsimuses laiema tähendusega kui konkreetne vaidlus. Esiteks kinnistab kohus põhimõtte, et riigil on laiaulatuslik valikuvõimalus, millisest metoodikast üldhuviteenust pakkuvad ettevõtjad peavad lähtuma. Teiseks märgib kohus, et ettevõtjal pole õigust oodata, et riiklikud regulatsioonid, sh hinna määramise metoodikad üldse ei muutu. Eriti kui üldpõhimõte vajalikest kuludest ja mõistlikust kasumist jääb kehtima. Kolmandaks selgitab kohus, et teatud kululiigid jäävad ettevõtja riskiks ning neid ei saa hinna kaudu panna lõpptarbijale.
Kuidas siis ikkagi teha kindlaks vee õige hind
Tulevikkuvaatavalt on asi üsna selge. AS Tallinna Vesi esitab uuesti hinna kooskõlastamise taotluse ja konkurentsiamet otsustab selle kooskõlastamise üle. Loodame, et riigil õnnestub kaheksa aastat pärast seaduse vastuvõtmist end kehtestada, seadus rakendada ja vältida järjekordset ebakindlust tekitavat õigusvaidlust.
Õiguslikult märksa intrigeerivam on vee hinna õigsuse küsimus vahepealsel perioodil. Konkurentsiametile on avalikkuses omistatud seisukoht, et lõpptarbijal tuleb ise pöörduda tsiviilkohtusse. TRINITI advokaat Villu Otsmann on seisukohal, et selline koormus ei ole lõpptarbijale kohane ning õigusest tuleks otsida teisi lahendusi. Seda kahel põhjusel.
Esiteks tuleks tarbijal lahendada märkimisväärsed õiguslikud keerukused nõude aluse kvalifitseerimisel. Kas tegemist oleks kahju hüvitamisega konkurentsiseaduse ja selle kaudu lepingu rikkumise tõttu? Või on tegemist alusetu rikastumisega lepingu hinnaklausli tühisuse tõttu? Või on tegemist hoopis teatud täitmisnõudega, et lepingu ja seaduse kohaselt on vee-ettevõtja kohustatud tagama õige hinna?
Teiseks tuleks tarbijal lahendada õige vee hinna küsimus, mille puhul kogu sisendinfo on vee-ettevõtjal ning metoodika rakendamispädevus konkurentsiametil. Sellise koormuse panemine tarbijale ei tundu olevat proportsionaalne lõpptarbija turujõuga ning konkurentsiõiguse eesmärgiga. Küll võib see anda signaali vee-ettevõtjatele, et kooskõlastamata hinna kasutamine n-ö läbi õigusjõu (esialgse õiguskaitse) on majanduslikult otstarbekas tegevus.
Kokkuvõtlikult – mis juhtub aga vahepealsel ajal?
Arvan, et loomulik tee ka vahepealse perioodi hinna osas on see, et vee-ettevõtjal on kohustus viia oma tegevus ka tagasiulatuvalt vastavusse konkurentsi- ja valdkonna eriseadusega ning parandada võimalikult rikkumisest tekkinud tagajärjed. Arvan, et konkurentsiametil on pädevus teha selleks vajadusel ettekirjutus. Kokkuvõttes tahan väga loota, et AS Tallinna Vesi ja konkurentsiamet leiavad kiiresti ühise arusaamise õige vee hinna osas ja lahendavad selle käigus ka vahepealse perioodi vee hinna küsimuse Tallinnas ja selle hüvitamise lõpptarbijale. Nii ettevõtluskeskkond kui ka õigusruum ainult võidaksid sellisest selgusest ja vastutustundlikkusest.
