18.08.2014 Esmaspäev

Õigus kasutada võõrast maatükki

1. augustil 2014. a jõustus keskkonnaseadustiku üldosa seadus, mille järgi reguleerivad § 32–39 igaühe õigust kasutada võõrast maatükki ja veekogu, on ületanud uudiskünnise ja  kütnud avalikkuses kirgi. Meediast on jäänud mulje justkui igaüks võib nüüd vabalt viibida suvalisel ajal võõral maatükil ning toimetada seal oma tegemisi sõltumata maaomaniku tahtest. Päris nii see siiski ei ole. Saamaks paremat ülevaadet muutustest, võrdleme varasemat ja nüüdset õiguslikku regulatsiooni.

Alan Biin, vandeadvokaat/partner
Alan Biin, vandeadvokaat/partner Foto: Advokaadibüroo Biin ja Biin

Kuni 1. augustini 2014 reguleeris võõral maatükil viibimist asjaõigusseaduse § 142, mille kohaselt võõra isiku omandis oleval kinnisasjal, mis oli omaniku poolt piiratud või tähistatud, ei võinud  teised isikud omaniku loata viibida. Piiramata või tähistamata kinnisasjal ei võinud teised isikud omaniku loata viibida päikseloojangust päikesetõusuni. Kirjeldatud piirang ei kehtinud kallasraja suhtes. Seega kui maatükk oli mingilgi viisil piiratud või selle juures oli näiteks silt „Eramaa“ siis omaniku loata maatükil  viibimine oli keeletud. Tähistamata ja piiramata maatükil   võis omaniku loata  viibida aga seda ainult päikesetõusust päikeseloojanguni.

1. augustist 2014 kehtiv seadus säilitab põhimõtte, mille kohaselt võõral maatükil võib viibida üksnes omaniku loal kuid samas täpsustab, et loa olemasolu eeldatakse kui maatükki ei ole piiratud või tähistatud viisil, millest ilmneb tahe piirata võõraste viibimist maatükil. Märgitust tuleneb, et näiteks silt „Eramaa“ ei tähenda veel automaatselt keeldu võõral maatükil viibida, omaniku tahe võõral maatükil viibimist keelata peab olema selgelt väljendatud.

Õuemaale ei tohi endiselt siseneda ilma omaniku loata. Seega kui maatükk on piiratud aiaga või on üles pandud sildid, et tegemist on eramaaga ning selle juures selgelt väljendatud keeluga võõral maal viibida ning  maapiiri kulgemine on mõistlikul viisil looduses tuvastatav, siis ei tohi nimetatud maatükile minna ilma maaomaniku loata.

Kui aga maatükk ei ole piiratud või sellel viibimist ei ole keelatud  siis maatükil viibimine on küll lubatud aga selle juures tuleb lähtuda keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 32 lg 4 sätestatust mille kohaselt võõral maatükil viibides tuleb arvestada maatüki omaniku huve, eelkõige vältida omandi kahjustamist ja kodurahu häirimist. Märgitu tähendab muuhulgas ka seda, et kui ette jääb tarastamata viljapõld või niitmata/koristamata heina- või kartulimaa, siis puudub Teil vaatamata seaduses toodule õigus nimetatud põllule minna, sest see kahjustab omaniku vara. Samuti peab vältima maaomaniku kodurahu häirimist ning mööduma tema kodust piisavalt kaugelt ning omanikku häirimata.

Varasemalt kehtinud seadus võõral maatükil telkimist ja tule tegemist eraldi ei reguleerinud. See oli ka mõistetav, sest võõral maatükil  oli päikeseloojangust päisetõusuni viibimine omaniku loata üldse keelatud. Kehtiva keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 35 kohaselt võib võõral maatükil, kui see ei ole piiratud või tähistatud vastava keelusildiga, telkida maaomaniku loata kuni üks ööpäev. Vastavat maaomaniku luba eeldatakse. Pikemaks telkimiseks on aga maaomaniku luba juba igal juhul nõutav. Mis saab aga siis kui olete piiramata ja tähistamata alale oma tegi püstitanud ja alles siis saabub maaomanik nõudes lahkumist. Keskkonnaseadustiku üldosa seadusest sellele küsimusele otsest vastust ei leia. Meie arvates tuleb lähtuda asjaõigusseaduse § 68 mille kohaselt omand on isiku täielik õiguslik võim asja üle. Ning kui omanik selgesõnaliselt väljendab keeldu maatükki kasutada siis tuleb seda mõista kui loa puudumist  ja omaniku  nõudel maatükilt lahkuda.

Kui telkimine on võimalik, siis telkija peab telgi püstitama väljapoole elumaja arvestatavat nähtavus- ja kuuldekaugust ning avatud maastikul tuleb hoiduda elumajast vähemalt 150 meetri kaugusele. Lõket võõral maatükil teha ei tohi ilma omaniku loata. Omaniku luba eeldatakse ainult juhul kui omaniku poolt on ette valmistatud ja tähistatud lõkke tegemist koht.

Keskkonnaseadustiku üldosa seadus reguleerib varasemast täpsemalt eramaal asuvate teede ja jalgradade kasutamist. Nimetatud seaduse § 33 järgi võib võõras kasutada eramaal asuvaid avalikult kasutatavaid ja erateid teeseaduses ja muudes seadustes sätestatud ulatuses ning omanik ei või keelata eratee ega raja kasutamist jalgsi, jalgrattaga ega mul sellesarnasel viisil kui  ajalooliselt on välja kujunenud mingi tee kasutamine ja see ei ole omanikule liigselt koormav. Liigselt koormavaks loetakse muu hulgas olukorda kus tee läbib õuemaad.

Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 37–39 reguleerivad ka veekogu avalikku kasutamist igaühe poolt. Veekogu avalikuks kasutamiseks loetakse suplemist, veesporti, veel ja jääl liikumist (välja arvatud mootorsõidukiga liikumine), kalapüüki, veevõttu ning muul viisil vee kasutust, mis ei ole vee erikasutus.

Avalikult kasutatavaks veekoguks ei ole ühe kinnisasja piires asuv väljavooluta veekogu. Avalikult kasutatavate veekogude loetelu kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. Oluline on igaühel teada, et veekogu mis ei ole avalikult kasutatav võib kasutada üksnes omaniku loal. Omaniku luba eeldatakse kui ta ei ole veekogu piiranud või tähistanud viisil, millest ilmneb tahe piirata veekogu kasutamist.

Avalikult kasutatavatel veekogudel on kallasrada, mida võib igaüks kasutada veekogu avalikuks kasutamiseks ja veekogu ääres viibimiseks ning selle ääres liikumiseks. Kallasraja laius on laevatatavatel veekogudel 10 meetrit ja teistel veekogudel 4 meetrit. Kui kallasrada on üle ujutatud, siis on selle laiuseks 2 meetrit veeseisu piirjoonest. Kalda omanik peab igaühel lubama kallasrada kasutada, seda võib piirata üksnes kohaliku omavalitsuse üksuse või Põllumajandusameti kirjalikul nõusolekul aga seejuures peab maaomanik tagama läbi- või ülepääsu või läbipääsu mujalt oma kinnistult kui see ei ole maaomanikule ülemäära koormav. Kallasrada võib sulgeda ka ülekaaluka avaliku huvi korral ning see otsustatakse üldplaneeringuga. Suletud kallasrada peab olema tähistatud ning peab võimaldama suletud kallasrajast möödapääsu.

Kokkuvõttes võib öelda, et vaatamata meedias kõlama jäänud negatiivsetele toonidele on uus regulatsioon igati mõistlik. Maaomaniku ja igaühe õigused on uues seaduses tasakaalus. Kui maaomanik tahab piirata tema maa kasutamist võõraste poolt, siis peab ta seda selgelt väljendama. Ka maa kasutajatele on seatud piirangud ning need piirangud on seatud maaomanike huvides. Kui isikud käituvad mõistlikult, nii maaomanikud kui külalised, siis teoreetiliselt mingit tõsist probleemi ei eksisteeri.

 

 

Alan Biin,
vandeadvokaat/partner
Advokaadibüroo Biin ja Biin

Küsi nõu!

  Esita küsimus

Saada vihje

Hea lugeja, meie eesmärk on teha just sellist ajakirja, nagu sulle meeldib. Pane kirja soovitud teemad ning dokumendivormid, mida tahaksid siit leida. Tehkem koostööd!

Liituge meiega sotsiaalvõrgustikes