Töölepingu seaduse (edaspidi TLS) § 70 lõige 3 kohaselt ei ole töösuhte kestuse ajal puhkuse rahas või muudes hüvedes hüvitamine lubatud. Seadusega ettenähtud põhipuhkuse eesmärk on eelkõige töölt eemalviibimine ja taastumine, et seejärel puhanuna tööle naasta.
Tööandjal on kohustus koostada puhkuse ajakava hiljemalt märtsi lõpuks (TLS § 69 lõige 2). Puhkuse ajakavasse on tööandjal kohustus kanda põhipuhkus ja kasutamata põhipuhkus ning poolte kokkuleppel muud puhkused, näiteks isapuhkus, lapsepuhkus, õppepuhkus. Puhkuse ajakava on pooltele siduv ja sinna märgitud puhkusi antakse vastavalt ajakavale (TLS § 69 lõige 4). Kui tööandja ei ole koostanud märtsi lõpuks puhkuse ajakava, siis on töötajal õigus 14 kalendripäeva ette teatada ning jääda puhkusele. Samasugune õigus on töötajal ka siis, kui puhkuste ajakava on küll koostatud, kuid seal ei ole näidatud kõiki kasutamata puhkusi, ka siis võib töötaja seda märkimata osa kasutada tööandjale vähemalt kaks nädalat ette teatades.
Töötaja saab oma põhipuhkust kasutada jooksval kalendriaastal ja sellele järgneval aastal ehk kokku kahe aasta jooksul. Seejärel puhkusenõue aegub. Näiteks 01.01.2013–31.12.2013 kalendriaasta põhipuhkust 28 kalendripäeva sai kasutada 2013.aastal ja veel käesoleval aastal, kuid 01.01.2015 selle aja eest ettenähtud puhkus aegub. Puhkusenõude aegumisel kaotab töötaja õiguse seda puhkust kasutada ning õiguse nõuda kasutamata põhipuhkuse hüvitamist rahas ka töösuhte lõppemisel. Tööandja peab puhkuste kavandamisel arvestama, et puhkuse kasutamise järjekorra määramisel on oluline võimaldada töötajale väljatöötatud puhkuste kasutamist mõistliku aja jooksul enne puhkusenõude aegumist.
