Hooldusõiguse ja suhtluskorra üle käivates vaidlustes kohtab Jennseni sõnul sageli vanemaid, kes võõrandavad enda last teisest vanemast. "Kui seadus annaks selge hinnangu, et tegemist on väärkohtlemisega, saaks kohtud sellega tõhusamalt tegeleda,“ rõhutas Jennsen. „Seni saame alaealisi esindades sellega kohtus tegeleda ainult veenmisjõu najal. Mõnikord on see väga raske, sest lapses tekitatud vastumeelsus teise vanema suhtes jätab mulje, nagu oleks lapsevanem ise midagi teinud.“
Jennseni kinnitusel on tema töös kõige raskem näha last, kellel tekitavad võõrandamisest füüsilised ärevuse ja depressiooni ilmingud. "Võõrandaja ei adu, et see on tema põhjustatud – tema näeb, et laps hakkab värisema ja ei taha, järelikult on see teise vanema süü,“ kirjeldas ta. "Lapse huve kaitstes tuleb see ahel teistpidi pöörata, näidata et põhjus tuleb hoopis vastassuunast. Kuid sageli on see väga keeruline, sest lapse käitumine toetab võõrandava vanema perspektiivi.“
Advokatuuri perekonnaõiguse komisjoni juhi Katrin Orava kinnitusel toetab komisjon seisukohta, et lapse võõrandamise puhul teisest vanemast on tegemist lapse vaimse väärkohtlemisega, millel võivad olla lapse arengule ja psüühikale tõsised tagajärjed . "Selliste olukordade ennetamiseks ja laste huvide kaitseks on tarvis ühiskonnas rohkem lapse võõrandamise tunnustest ja tagajärgedest rääkida ning neid teadvustada,” sõnas Orav.
Laste õiguste paremaks kaitseks on advokatuur võtnud seisukoha, et alaealiste esindamiseks peab advokaat olema läbinud vastavad advokatuuri koolitused. Kuna näiteks hooldusõiguse või suhtluskorra vaidluses võivad lapse huvid olla vastuolus nii vanemate soovi kui isegi lapse enda tahtega, nõuab alaealiste esindamine lisaks õigusteadmistele ka eriteadmisi menetlus- ja arengupsühholoogiast, lapsesõbralikust menetlusest ja muud seesugust.
Täna peetaval lastekaitsepäeval alustas advokatuur intervjuusarja alaealistele õigusabi andvate advokaatidega.
Laste võõrandamist peavad vaimse vägivalla vormiks ka psühholoogid ja lastekaitsjad.
