Lepingut on läbi aegade peetud kõige efektiivsemaks ühiskonna enesereguleerimise vahendiks. Mida tihedamaks ja keerulisemaks muutuvad ettevõtjate vahelised majandussuhted, seda keerulisemaks muutuvad ka neid suhteid reguleerivad lepingud. Igapäevases majandustegevuses koostavad lepinguid enamasti pooled ise, mitte väljaõppinud juristid. Nii see peakski olema. Seetõttu on üha olulisem mõista, kas ja kellega lepingut sõlmida ja milliseid kohustusi endale lepinguga võtta.

Lepingueelsete läbirääkimiste käigus tunneb end kindlamalt pool, kellel on müügiobjekti kohta rohkem teadmisi – see annab oskuse suunata lepingutingimusi vastavalt enda soovile.

Töösuhtega seotud lepitusmenetluses kohaldatavad õigusaktid

• Töövaidluse lahendamise seadus (TvLS) § 13 lg 2 + seaduse 3. jagu
• Lepitusseadus (LepS)
• Tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) §§ 4, 121¹, 627¹ ja peatükk 62¹ 

Paljud on tuttavad terminiga „bronn“, mis on eriti populaarne kinnisvara ostmisel ja müümisel. Enne korteri või kinnistu müüki sõlmivad ostja ning müüja esmalt omavahel broneerimislepingu, millega ostja (broneerija) kohustub maksma müüjale konkreetse summa selleks, et müüja jätaks teatud aja vältel teistele potentsiaalsetele ostjatele kinnisasja võõrandamata. Sellisel juhul makstud tasu näol on tegemist broneerimistasuga.

Lühike vastus sellele küsimusele on JAH! Nimelt on pooled vabad valima lepingule sobivat vormi, kui tehing ei ole seotud kinnisvara võõrandamisega või oma sisult ei vasta mõnele muule lepingule, millele on seadusandja ette näinud kindlat vormi (näiteks autorileping, EVK-s mitteregistreeritud osade võõrandamine jne).