Liina-Maarja UuemõisSaneerimismenetluse algatamine „külmutab“ sissenõutavaks muutunud nõuded
Saneerimisseadus iseenesest ei reguleeri saneerimismenetluse mõju olemasolevatele suhetele ning senini on pigem lähtutud põhimõttest, et ainuüksi saneerimismenetluse algatamine ei välista ega mõjuta võlausaldaja õigust kohaldada õiguskaitsevahendeid, sh öelda lepingu üles seoses võlgnikupoolse rikkumisega, mis on toiminud enne või pärast saneerimismenetluse algatamist. Kõnealuses lahendis on kohus aga jõudnud järelduseni, et saneerimismenetluse algatamisega „külmutatakse“ selleks ajaks sissenõutavaks muutunud nõuded kuni saneerimiskava kinnitamise otsustamine. Kohus on küll möönnud, et saneerimismenetluse algatamine ei takista võlausaldajal menetluse algatamise-eelsele võlgniku rahalise kohustuse rikkumisele tuginedes lepingut lõpetada või lepingu täitmisest keelduda, kuid sellise õiguskaitsevahendi rakendamisel puudub saneerimismenetluse kestel õiguslik mõju. Mis näitlikult tähendab, et üürileandja võib üürilepingu küll võlgnevuse tõttu üles öelda, kuid üüripinna tagastamist ei saa üürileandja enne menetluse lõppu nõuda. Siiski on kohus rõhutanud, et eelnev kehtib a) rahaliste kohustuste puhul, b) mis on sissenõutavaks muutunud enne saneerimismenetluse algatamist. Seega juhul, kui võlgnik rikub pärast menetluse algatamist, kuid enne kava kinnitamist oma kohustusi, ei ole võlausaldaja õigused lepingu ülesütlemise ning muude õiguskaitsevahendite rakendamise osas piiratud.
Ehkki esmapilgul võib kohtu käsitlus tunduda võlausaldaja jaoks liialt koormavana, on saneerimise eesmärke silmas pidades tegemist mõistliku lahendusega, mis võimaldab võlgnikul keskenduda saneerimiskava koostamisele ilma et peaks täiendavalt sellel ajal muretsema äritegevuse võimaliku lõppemise pärast seoses mõne olulise lepingu ülesütlemisega.
Pandipidajast võlausaldajaid ei või kohelda oluliselt halvemini kui neid koheldakse pankrotimenetluses
Pant annab võlausaldajale eelisõiguse
panditud eseme arve oma nõude rahuldamiseks. Antud põhimõte kehtib ka
pankrotimenetluses. Ometi tekkis praktikas olukordi, kus
saneerimiskavaga püüti pandiga tagatud võlausaldajate nõudeid sellisel
kombel ümberkujundada, et tavaolukorras tagatise arvel saadud
eelispositsioon muutus saneerimises sisutühjaks. Selliste olukordade
vältimiseks on Riigikohus selgelt nentinud, et saneerimismenetluses saab
pandiga tagatud nõuet pandipidaja nõusolekuta vähendada üksnes
ulatuses, mille võrra pandieseme väärtus tagatavat nõuet ei kata. Samuti
on kohus märkinud, et lubatud ei ole pandiga tagatud nõude asendamine
osalusega saneeritavas ühingus pandipidaja nõusolekuta.
Osaluste andmine saneeritavas ühingus on pigem erandlik meede
Saneerimisseadus näeb ühe nõude ümberkujundamise abinõuna ette
võlausaldaja nõude asendamise juriidilise isiku osa või aktsiaga.
Hinnates antud meetme kohaldamise võimalusi, on Riigikohus möönnud, et
antud abinõuga kaasnevad paratamatult probleemid võlausaldajate võrdse
kohtlemise seisukohast. Siiski on kohus leidnud, et kirjeldatud meede
võiks ennekõike olla rakendatav juhul, kui kogu senine osalus äriühingus
restruktureeritakse läbi osaluse jagamise vähemalt suuremate
võlausaldajate vahel nende nõude suuruse alusel. Juhul aga kui senised
omanikud säilitavad ühingu üle kontrolli, ei saa meedet sellisel kujul
lugeda saneerimise eesmärgiga kooskõlas olevaks.
Jättes kõrvale kõnealuse abinõu kohaldamise piiratud võimalused
saneerimise kontekstis, kitsendavad selle praktilist kohaldamist
täiendavalt veel ühinguõiguslikud nüansid. Paratamatult tekivad
küsimused alates osaluste omandamise tehnilisest läbiviimisest (kapitali
suurendamine/osaluste võõrandamine) kuni saneerimise ebaõnnestumise
tagajärgedest omandatud osalustele (kapitali suurendamist
tagasiulatuvalt olematuks äriseadustik muuta ei võimalda.
Vandeadvokaadi vanemabi
Tamme Otsmann Ruus Vabamets Advokaadibüroo
Avaldatud RUP.ee PROFIUUDISTE rubriigis
