TRK 1140x140 ee gif
01.07.2013 Esmaspäev

Kauplejatevaheliste müügilepingute tingimuste kehtivusest ja õiguspärasusest

Martin KasparMartin-Kaspar Sild,
jurist,
Advokaadibüroo LAWIN

Tänavu kevadel pälvis meediakajastust Eesti jaekauplejate kasutatavate hankelepingute tingimuste õigluse ja kohati isegi seaduslikkuse teema. Esile on toodud ennekõike nimetatud tingimuste ühepoolsust, rangust ja kohati ka eripärasust – samas kui ühel juhul ajendas lepingutingimuste sisu lausa kriminaalmenetluse alustamise.

Tuleb märkida, et kuigi sedapuhku said tähelepanu osaliseks suuremate jaekettide kasutatavad hanketingimused, siis tegelikkuses võivad ranged lepingutingimused kasutust leida turustusahela mistahes astmel tegutseva kaupleja poolt – kõik sõltub sellest, kummal lepingupoolel on konkreetses suhtes suurem tingimisjõud. Eeltoodust tulenevalt on paslik peatuda paaril kõige põhilisemal õiguslikul aspektil, mis selliseid kaubandussuhteid ja -tingimusi mõjutada võivad.

Niivõrd, kuivõrd tugevama lepingupoole poolt oma kaubanduspartneritele pakutavad lepingutingimused on eelnevalt välja töötatud korduvaks kasutamiseks mitmete lepingupartneritega, kellele ei anta võimalust lepingutingimuste sisu mõjutada, on tegemist tüüptingimustega, mille kasutamise puhul tuleb arvestada vastava erireeglistikuga.

Esmajoones näeb seadus ette nõuded, et tüüptingimus(ed) üldse sõlmitud lepingu osaks muutuks. Nii näiteks ei loeta lepingu osaks tüüptingimust, mille sisu on sedavõrd ebatavaline, et teine lepingupool ei võinud selle tingimuse olemasolu lepingus mõistlikkuse põhimõttest oodata. See nn üllatusliku tüüptingimuse keeld tähendab, et kui tugevam lepingupool näeb oma lepingupartneritele lepingus ette tingimusi või kohustusi, mis on tavapärase kaubanduspraktika kontekstis väga erakordsed, ei saa selline lepingutingimus üldse lepingu osaks, mistõttu ei ole võimalik sellele tugineda.

Teiseks – juhul kui tugevam lepingupool on koostanud olulisel määral teise lepingupoole huvide arvel enda huve kaitsva tüüplepingu, tuleb arvestada, et isegi juhul, kui tüüptingimused saab lepingu osaks lugeda, võivad need sellegipoolest osutuda teist lepingupoolt ebamõistlikult kahjustavaks ning seega ettevõtjatevahelise suhte kontekstis eelduslikult tühiseks.

Lisaks oma kaubanduspartneritele ebavõrdse või eripärase sisuga standardtingimuste pakkumisele ja sellega oma huvide kindlustamisele võib tugevamal lepingupoolel tekkida kiusatus ka oma koostööpartneri tegevuse kontrollimiseks. See võib toimuda näiteks lepingus koostööpartneritele nende hinnapoliitikat, tarnemahte või muul viisil nende kauplemisvabadust mõjutavaid või piiravaid tingimusi ette kirjutades – mis aga võib kergesti kvalifitseeruda konkurentsi kahjustava keelatud kokkuleppena konkurentsiseaduse tähenduses. Vahest kõige klassikalisema näitena saab siinkohal esile tuua hindu puudutavad kokkulepped.

Kuigi vertikaalsete ehk turustusahela eri astmetel tegutsevate ettevõtjate vahel sõlmitud kokkulepete puhul kohaldub turuosa kriteeriumite täitumise korral grupierand, millega siiski antakse selles ettenähtud tingimustel üldine luba konkurentsi kahjustavaks või kahjustada võivate kokkulepete sõlmimiseks, kujutab näiteks kaupade ostjapoolse kauba edasimüügihinna üle otsustamise õiguse piiramine nii ränka tingimust, et see on igal juhul keelatud. Lubatud võib olla üksnes ostjale hinnasoovituse andmine või maksimaalse müügihinna määramine tingimusel, et poolte survel või tarnija pakutud stiimulite põhjal ei muutu hind fikseeritud või minimaalseks müügihinnaks.

Kohalduvate õiguslike piirangute tundmine on õigupoolest oluline kaubandussuhte mõlemale poolele, ka nende paratamatust ebavõrdsusest hoolimata. Nõrgemal positsioonil olev lepingupool on seetõttu teadlik, millise piirini on vastaspoolel oma „tugevama õigust“ võimalik kasutada, sellal kui tugevam lepingupool saab veenduda, et tema kasutatavad lepingutingimused kaitsevad tema huve ilma tühiseks osutumata ja seadusega vastuollu minemata.

Martin-Kaspar Sild,
jurist,
Advokaadibüroo LAWIN

Toetajad

Suno 365 logo 10  

Liituge meiega sotsiaalvõrgustikes