Olukord on tegelikult vastupidine, kuivõrd isikud, kes end regulaarselt testivad, on viiruse leviku seisukohalt märksa ohutumad kui vaktsineeritud inimesed, kelle puhul testimisnõue puudub,

ütles Pisuke.

"Seda eriti COVID-19 puhul, kus viirus levib ka asümptomaatiliste isikute kaudu. Kui restoranis viibib 20 isikut, kellest 15 on vaktsineeritud ja viis on testitud, siis reaalselt on võimalik veenduda viie külastaja nakkusohutuses, ülejäänud 15 puhul me tegelikult ei tea, kas nad on nakatunud või mitte."

Pisukese sõnul tekib küsimus, miks vaktsineeritud isikud võivad elada tavapärase elukorralduse järgi nagu viirust poleks olemas, aidates paratamatult viiruse levikule kaasa, kuid testimisega oma nakkusohutust tõendavad isikud jäävad ühiskonnaelust kõrvale. "Seega on selgelt valitsuse otsuse näol üles kerkinud ka diskrimineerimise temaatika," lausus ta.

Pisukese sõnul ei päde ka argument, et negatiivse testiga avalikes kohtades käivate isikute potentsiaalne negatiivne mõju tervishoiusüsteemile on piirangut õigustava olulise kaaluga, kuna peaministri sõnul on negatiivse testiga avalikest üritustest osavõtjaid üksnes 10-15 protsenti.

"Õiguslikus mõttes tuleb piirangute kehtestamisel järgida proportsionaalsust ning piirangul ei tohiks olla mingeid varjatud kaudseid eesmärke. Suuremas pildis astus valitsus taaskord vana reha otsa, tekitades arusaamatu piiranguga ühiskonda ainult pingeid ja ebaselgust juurde," leidis Pisuke.

Ta märkis, et inimesi ei tohi jõuvõtetega õigusriigis vaktsineerima sundida. Sellega pigem tekitatakse trotsi ja veel suuremat vastuseisu vaktsineerimise osas. Leidub ka leebemaid meetmeid, kuidas näiteks kas või erasektorit suuremal määral kaasates vaktsineerimistempot hõlbustada.

"Et mitte saada vaktsiinieitaja tiitlit, siis rõhutan, et olen ise juba tükk aega tagasi vaktsineeritud, kannan avalikes ruumides alati maski ning hoidun ebavajalikest kontaktidest," lausus Pisuke.

"Kuna valitsus tegutseb koroonakriisi juhtimisel aga õiguslikus turvalises vaakumis ning juhib koroonakriisi korralduste kaudu, mille puhul puudub põhiseaduse valvuril õiguskantsleril võimalus asja kohtus põhiseaduslikkuse järelevalve korras vaidlustada viia, siis ei jäägi muud üle, kui korraldust aktsepteerida. Mõistagi jääb ka alles võimalus individuaalselt kohtusse pöörduda, kuid see on praktikas vähestele jõukohane," rääkis jurist.

"Olen veendunud, et valitsuse korraldustele peaks võimaldama kohtulikku kontrolli, mis aitaks ühiskonnal ka paremini piiranguid omaks võtta ning selle jaoks oleks vajalik, et piirangud kehtestataks korralduse asemel määrusega. Seda praktikat oleks valitsusel tahte olemasolul võimalik koheselt muuta."