Eelmisel nädalal tõstatus valitsuses taas arutelu selle üle, kas teine pensionisammas tuleks muuta uuesti kohustuslikuks. Mõte ei sündinud tühjalt kohalt – Eesti Panga analüüsid näitavad selgelt, et vabatahtlik kogumine ei taga piisavat kindlustunnet pensionieas. Teisest sambast väljuvat raha ei investeerita edasi ning kokkuvõttes vaatame tulevikus vastu ohtlikule olukorrale, kus niigi kõige madalama finantstervisega ühiskonnagrupp langeb veelgi raskemasse seisu.
Praeguste otsuste pikaajaline mõju
Pensionireformi üheks põhiväiteks oli individuaalse vabaduse suurendamine. Usuti, et kui anda inimestele võimalus ise oma rahaga ümber käia, suudavad nad langetada paremaid otsuseid. Andmed aga näitavad, et investeerimine omal käel on jäänud harvaks ning oluline osa pensionirahast kulub tarbimisele või lihtsalt seisab kontol, kaotades inflatsiooni tõttu oma väärtust. Näiteks Swedbanki andmete kohaselt seisab ligi 23 protsenti jaanuaris väljamakstud summast endiselt kontodel.
Äärmiselt muret tekitav on teisest sambast väljunud noorte rahakasutus. Kui keskmiselt kulutati jaanuaris tehtud väljamaksetest ostudele ligi 13 protsenti samba rahast, siis 18–25-aastaste puhul läks tervelt 27 protsenti summast kaardimakseteks. Kas oleme kindlad, et noored mõistavad teise samba kulutamise pikaajalist mõju? Pension võib tunduda noore jaoks kauge ja ähmase tulevikuna, milleks on aega kogu elu valmistuda, kuid valmistumise edasilükkamisel on valusad tagajärjed.
Inimestel, kes pensioniks kogumist alles alustanud, ei pruugi olla piisavalt teadmisi või kogemust, et hinnata pikaajalise investeerimise mõju. Veelgi enam – kui keegi soovib teise sambaga hiljem uuesti liituda, tuleb tal oodata 10 aastat. Investeerimise kontekstis tähendab kümnendi kaotamine sageli seda, et tulevane pension on märkimisväärselt väiksem. Aeg on investori suurim liitlane. Me ei tohiks noortelt seda võimalust ära võtta.
Pensionäride olukord näitab tuleviku kindlustamise olulisust
Pensioniks kogumine ei ole lihtsalt isiklik finantsotsus, vaid osa ühiskondlikust kokkuleppest, et keegi meist ei jääks vanaduses hätta. Eesti Panga analüüsid kinnitavad, et ilma kohustusliku kogumissüsteemita jäävad paljud pensionieas toimetulekuraskustesse. Me näeme juba praegu selle tagajärgi. 2023. aastal oli keskmine vanaduspension Eestis 774 eurot. Suhtelise vaesuse piir aga 807 eurot. Lihtne aritmeetika näitab, et sisuliselt elab iga üksik Eesti pensionär ametlikus vaesuses.
Sellepärast tuleb võimaldada kiirem taasliitumine teise sambaga neile, kes sealt lahkusid ning läbi mõelda, kas ja millistel tingimustel üldse enne pensioniiga raha kasutada peaks saama. Tõsi, midagi positiivset on samuti märgata – võrreldes esimese väljumislainega on selgelt kasvanud nende inimeste osakaal, kes paigutavad pensionirahad hoiustele. See viitab teatavale ettevaatlikkusele ja soovile raha säilitada. Kuid kas see on tegelikult mõistlik ja jätkusuutlik otsus?
Väljavõtmisel enne pensioniiga tuleb tasuda sambasse kogunenud summalt 22 protsenti tulumaksu ning seejärel paigutatakse allesjäänud summa hoiusele, mille tootlus jääb mõne protsendi juurde aastas ning mille madal intress on samuti maksustatud tulumaksuga. Reaalsuses tähendab see, et kogutud vara väärtus väheneb, mitte ei kasva. Pensionikoguja kaotab kahel rindel: maksude ja inflatsiooni kujul. Nii ei tööta pensioniraha selle nimel, milleks see mõeldud on – et tulevikus saaks rahulikult elada, mitte muretseda iga euro pärast.
Jah, alati leidub neid, kes oskavad vabanenud raha investeerida või kasutavad seda kõrge intressiga laenude tasumiseks. Samas ei saa me ehitada pensionisüsteemi üles lootusele, et kõik oskavad ja viitsivad igal hetkel pikaajaliselt mõelda. Inimloomus ei tööta nii. Lühemas perspektiivis tundub alati ahvatlevam kulutada täna kui koguda homseks. Kui see on mõistetav tarbimisotsuste puhul, siis pensionieas vaesuse vältimine ei tohiks jääda isikliku distsipliini või juhuse hooleks.
