Viimaste aastate jooksul ei ole säästjate osakaal ja profiil märkimisväärselt muutunud. Sääste omavate inimeste hulgas on statistiliselt oluliselt rohkem kõrgharidusega (84%) ja kõrgemapalgalisi (89%) elanikke. Eestlaste hulgas on säästjaid rohkem (79%) kui vene emakeelega inimeste hulgas (63%). Üle poole säästjatest paneb kõrvale kuni 10% igakuisest sissetulekust ja enamasti hoitakse säästusid arvelduskontol.
Tarbimist eelistatakse kogumisele
Säästjad saab käitumise järgi jagada kahte suuremasse gruppi – teadlikud säästjad ja kulutamisele orienteeritud säästjad. Kui teadlikud säästjaid panevad raha kõrvale kuu alguses ja tarbivad seda, mis jääb üle säästmisest, siis tarbimist eelistavad säästjad panevad kuu lõpus kõrvale selle, mis tarbimisest üle jääb.
Kuigi Eestis on rohkem tarbimisele orienteeritud säästjaid (44%), tasuks säästud kohe eelarvesse planeerida. Seda enam, et ligi pool elanikkonnast on päri, et umbes kümnendikku oma palgast saaks praegusest mõistlikumalt kasutada.
Pensioniks kogub vaid viiendik
Säästmise eesmärgid on Eesti elanikel pigem lühemaajalised – 59% kogub mustadeks päevadeks, 33% suuremateks väljaminekuteks (sõiduk, reis, kodusisustus), 25% laste tulevikuks ja vaid viiendik pensioniks.
Tulevase pensioni ootuste osas jagunevad elanikud kahte suuremasse rühma. Ligi 40% arvab, et saab endale võimaldada sarnase või peaaegu sarnase elukvaliteedi jätkamist ning sama paljud usuvad, et peavad eelarvet oluliselt vähendama.
Ohumärk on aga see, et pensioniks kogutavate säästude vastu ei tunta huvi – üle poole inimestest ei tea, kui palju on neil II ja III sambasse raha kogunenud. Pensionieas loodetakse kõige rohkem II sambale (52%), plaanitakse edasi töötada (29%), samuti loodetakse ostetud kinnisvarale (22%), kolmandale sambale (19%) ja laste abile (16%).
Need, kes kolmandasse sambasse ei kogu, toovad peamise põhjusena välja, et selleks ei jätku raha. Veel nimetatakse usaldamatust ja ebakindlust majanduskeskkonna ja fondivalitsejate suhtes – kardetakse, et inflatsioon sööb säästud ära ja tootlus jääb tagasihoidlikuks.
Esimesest ja teisest sambast ei piisa
Kokkuvõtteks võib öelda, et pensioniks säästmise puhul tekitab kõige rohkem muret, et kuigi Eesti pensionisüsteem paneb inimestele ootuse ise pensionipõlveks raha koguda, tehakse seda küllaltki tagasihoidlikult. Esimese ja teise samba säästudest ei piisa, et pensionipõlves elustandardit muutmata toime tulla, kuid III sambasse kogujaid on vaid 19% ja vähe kasutatakse ka teisi pikaajalise kogumise ja investeerimise lahendusi.
Pikemas perspektiivis võib see kaasa tuua ulatuslikuma sotsiaalse probleemi. Vananeva rahvastiku ja pikeneva eluea tingimustes võib see tähendada, et ühel hetkel on Eestis väga palju majanduslikult haavatavaid vanema põlvkonna inimesi. Seega tuleks eelarve planeerimise ja tagavarapuhvri säästmise kõrval senisest enam mõelda pikemaajalisele säästmisele ja viisidele säästude kastavamiseks.
