E-arve on seaduse kohaselt arve, mille kogu käitlemine toimub elektrooniliselt – arve edastatakse operaatori vahendusel ühest raamatupidamistarkvarast otse teise ning saaja ei pea enam arve andmeid käsitsi sisestama.
Seaduse algatamisel oli selles ka kohustus, et alates 1. jaanuarist 2017 oleks avalikule sektorile esitatav arve pidanud nii kauba müümisel kui teenuse osutamisel olema e-arve. Seaduse teisel lugemisel see kohustus kaotati ning otsustati lähtuda vabatahtlikkuse põhimõttest, teatas riigikogu pressiteenistus. See tähendab, et avalikule sektorile võib peale e-arve esitada arveid ka muus formaadis (näiteks saata PDF-failina elektrooniliselt või paberkandjal).
Soovi korral on ettevõtjal võimalus esitada ka e-arve. See peab aga alates 2017. aasta 1. juulist vastama ministri määrusega kehtestatud masintöödeldava algdokumendi juhendi nõuetele või e-arveldamise Euroopa standardile, seisab seadusemuudatuste seletuskirjas.
Avalikul sektoril tekib kohustus masinloetavaid arveid vastu võtta 2017. aasta 1. märtsist.
Üleminek e-arvetele tähendab avaliku sektori jaoks kokkuhoidu. Seetõttu töötab rahandusministeerium edasi e-arvete kohustuslikuks muutmise nimel, otsides lahendusi, mis ei koormaks ülemäära erasektorit ning võimaldaks erinevatel majandustarkvaradel operaatori vahenduseta e-arvete edastamist ja vastuvõtmist.
E-arvetele ülemineku sujuvuse tagamiseks võimaldab riik mikro- ja väike- ning keskmise suurusega ettevõtetel kasutada e-arvete koostamiseks ja edastamiseks registrite ja infosüsteemide keskuse veebipõhist tarkvara aastatel 2017–2018 tasuta.
Lisaks muudetakse seadusega raamatupidamise algdokumendile – näiteks lepingutele, kviitungitele, aktidele, saatelehtedele – esitatavaid nõudeid, et lihtsustada nende koostamist ning vältida mittevajalike andmete esitamist.
Algdokumendi kohustuslikeks nõueteks jääb ainult majandustehingu aeg, sisu ja arvnäitajad.
