Selline olukord võib aga tekitada küsimuse, kas tegemist on töölähetusega või hoopis lähetatud töötajaga. Võrdleme omavahel töölepingu seadusest tulenevat mõistet „töölähetus“ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivist 96 / 71 / EÜ tulenevat mõistet „lähetatud töötaja“.

Esmapilgul võib tunduda, et „lähetatud töötaja“ sarnaneb õigupoolest terminiga „töölähetuses viibiv töötaja“, kuid nende kahe mõiste vahel on siiski olulised erinevused.

Mis on töölähetus?

Esmalt teen juttu Eestis kasutatavast mõistest „töölähetus“. Töölepingu seadus sätestab, et töölähetus tähendab tööülesannete täitmist väljaspool töölepinguga ettenähtud töö tegemise kohta.

Töö tegemise koht peab olema sätestatud töölepingus ja see lepitakse kokku kohaliku omavalitsuse üksuse, s.t linna või valla täpsusega. Juhul kui töölepingus pole töö tegemise koht kindlaks määratud, peab töötaja täitma tööülesandeid tööandja tegevuskohas, mis on töösuhtega kõige rohkem seotud.

Samas ei keela töölepingu seadus poolte kokkuleppevabadust, s.t pooled võivad töö tegemise koha kokku leppida ka teisiti, lähtudes tehtava töö iseloomust, poolte vastastikusest huvist ning hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest.

Töölähetuse ja lähetatud töötaja mõiste erinevustest saate põhjalikumalt lugeda sel nädalal ilmuvast ajakirjast Raamatupidamisuudised nr 1, 2016.