Sellena võib mõista põhjendamatut käitumist töötaja või töötajate rühma suhtes eesmärgiga isikut

• vigastada,
• alandada, 
• alavääristada või
• ähvardada.

Rünnaku objekt võib olla inimese väärikus, ametialased oskused ja võimed, eraelu, füüsilised omadused, rassiline kuuluvus, seksuaalne suunitlus või muu.

Töövägivalla määratluse alla kuulub nii kiusamine, seksuaalne ahistamine kui ka füüsilised ründed. Töövägivald võib esineda ühekordse juhtumina või ka süstemaatilise käitumismudelina ning aset leida organisatsiooni erinevatel tasanditel (juhi vägivald alluva suhtes või alluvate omavahelised vägivallailmingud).

Agressiivset või vägivaldset käitumist iseloomustab

• ebaviisakas käitumine – austuse puudumine teiste vastu;
• füüsiline või verbaalne vägivald – soov haiget teha;
• kallaletung – soov teisele inimesele viga teha.

Kiusamise ja tööalase vägivalla tagajärjed võivad olla väga tõsised, viies enesehinnangu languse, depressiooni, unehäirete ja muude stressiga seotud tervisehäireteni. Raskematel juhtudel on kiusamisest tuleneva stressi sümptomid sarnased katastroofidele ja kallaletungidele järgneva posttraumaatilise stressisündroomiga, mis püsib aastaid pärast intsidenti. Sellele võib lisanduda sotsiaalne isolatsioon, pereprobleemid, töölt lahkumine või töökaotus ning sellega seonduvad finantsprobleemid. Kiusatav võib muutuda agressiivseks ning omakorda kiusaja rolli astuda. On juhtumeid, kus töökiusamisjuhud on lõppenud enesetapuga.

Väline töövägivald on organisatsiooniväliste inimeste tekitatud solvangud, ähvardused, füüsiline või psühholoogiline kallaletung töötaja vastu.

Riskirühmadesse kuuluvad enim teenindussektori, eriti aga tervishoiu, transpordi-, jaemüügi, toitlustus-, finants- ja haridussektori töötajad. Otsekontakt klientidega suurendab vägivallariski.

Konkreetsed vägivallaaktid võivad olla ennustamatud, kuid olukordi, kus vägivald võib tõenäoliselt aset leida, on võimalik ette näha.

Töötajate jaoks saab kindlaks teha kõige üldisemad ohuolukorrad:

• tegelemine kaupade, sularaha ja väärisesemetega;
• töötamine üksinda;
• inspekteerimis-, kontrolli- ja üldised võimufunktsioonid;
• kontaktid teatud tüüpi klientidega – inimestega, kes paluvad laenu, on olnud varem vägivaldsed või on haiguse tõttu vägivaldsusele kalduvad, on alkoholi või narkootikumide mõju all;
• halvasti juhitavates organisatsioonides võib suureneda klientides lähtuva vägivalla oht: näiteks põhjustavad tootevead arvamuse, kaup ei vasta sellele, mida välja reklaamiti, või on ettevõttes halb sisustus ja vähe teenindavat personali.

Vägivaldsuse tagajärjed ulatuvad motivatsiooni puudumisest ja vähenenud eneseusust oma tööülesannete täitmisel kuni stressi ning füüsilise või psühholoogilise tervisekahjustuseni. Vägivald võib põhjustada hirmu, foobiaid ja unehäireid. Üldiselt sõltub iga inimese haavatavus kontekstist, milles vägivald aset leiab, ja ohvri isikuomadustest.

Vägivald mõjutab ka töökollektiivi, sest inimesed, kes töötavad hirmu ja vimma keskkonnas, ei suuda anda endast parimat. Lisaks mõjub töövägivald kaastöötajatele ka psühholoogiliselt laastavalt – uuringud on näidanud, et vägivalla tunnistajaks olnud töötajate reaktsioonid sarnanevad ohvri omadele. Negatiivsed mõjud organisatsioonile peegelduvad suurenenud absentismis, vähenenud motivatsioonis, vähenenud tootlikkuses, töösuhete halvenemises ja raskustes uute töötajate leidmisel.

Vägivalda saab ära hoida kahel tasandil:

• esimesel tasandil on eesmärgiks vägivallaaktide ärahoidmine või vähendamine;
• teisel tasandil toetatakse vägivallaohvrit, et vähendada vägivalla kahjulikku mõju.