Millisest hetkest hakkab aegumine kulgema?
Lepingust tuleneva nõude üldine aegumistähtaeg on 3 aastat, ehitise puuduse tõttu töövõtu- või müügilepingust tuleneva nõude aegumistähtaeg aga 5 aastat. See, millisest ajahetkest nimetatud aegumistähtaega arvestama hakata, võib vahel olla ebaselge ning sõltuda mitmest asjaolust.
Seaduse kohaselt hakkab aegumistähtaeg kulgema üldjuhul nõude sissenõutavaks muutumisest ehk alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Teisisõnu tuleb 3- või 5-aastast tähtaega hakata arvestama ajast, mil kahjunõuet esmakordselt kohtu kaudu maksma panna saab. Kuidas seda ajamomenti kindlaks teha, selle üle vaieldakse praktikas palju ning tihti ei olegi sellele küsimusele lihtne üheselt vastata (ohtralt eriarvamusi on ka juristide, sh kohtunike seas). Pisut selgust tõi üks hiljutine Riigikohtu lahend, mis seda küsimust põhjalikult analüüsis.
Kuidas teha kindlaks nõude sissenõutavaks muutumise aeg?
Senine kohtupraktika küsimuses, kuidas teha kindlaks ajahetk, alates millest saab lepingulist kahjunõuet kohtu kaudu maksma panna, oli pigem vaieldav ning segadust tekitav. Hea meel on tõdeda, et oma hiljutises lahendis andis Riigikohus kahjunõude aegumise osas selgemad juhised (vt 3-2-1-102-13).
Nimelt muutis Riigikohus oma varasemat seisukohta ning jõudis järelduseni, et selleks, et kahju hüvitamise nõue muutuks sissenõutavaks ja aegumistähtaeg algaks, peaks kahju hüvitamise kohustus olema kahju hüvitama kohustatud isikul tekkinud. Riigikohtu hinnangul on kolmandale isikule kulutuste (kahju) hüvitamise kohtus tekkinud ja sellele vastav hüvitusnõue oma lepingupartneri vastu sissenõutavaks muutunud üldjuhul siis, kui kulutused on kantud (so kahjuhüvitis kolmandale isikule on tasutud) ja erandina ka siis, kui kulutuste kandmine on kindel (nt jõustunud on isikut hüvitama kohustav kohtulahend või ta on tunnustanud oma hüvitamiskohustust kolmanda isiku suhtes lepinguga, sh kohtuliku kompromissiga). Kohus põhjendas oma seisukohta muuhulgas sellega, et kui kahju kannatanud isik kohustatud isikult kahju hüvitamist nõudma ei lähe, ei saa öelda, et kohustatud isikul oleks kahju üldse tekkinud, kuna hüpoteetilist kannatanu suhtes olevat hüvitamiskohustust ei saa pidada kahjuks, mida üks isik saaks teiselt lepingu rikkumise tõttu nõuda.
Nt olukorras, kus elamu haldamisega tegelev äriühing rikub elamu omanikuga sõlmitud lepingut, jättes täitmata oma kohustuse eemaldada elamu katuselt jää, ning selle tõttu on elamu omanik kohustatud hüvitama jalakäijale jääkamaka pähekukkumisega kaasnenud kahju, saab elamu omanik nõuda jalakäijale hüvitamisele kuulunud kahju omakorda sisse elamu haldajalt. Haldaja vastu kahjunõude esitamise aegumistähtaeg algab ajahetkest, mil on kindel, et elamu omanik jalakäijale kahju hüvitama peab (kuigi kahju täpne suurus võib olla veel selgumisel). Kuni jalakäija elamu omaniku vastu kahjunõuet esitanud ei ole või kuni hüvitamiskohustuse üle alles vaieldakse, ei hakka kulgema ka elamu omaniku poolt elamu haldaja vastu esitatava nõude aegumine.
Kohtupraktika on muutuv
Nagu mainitud, muutis Riigikohus viidatud lahendiga oma varasemat seisukohta. Samuti olgu märgitud, et ka Riigikohtu viidatud lahendi suhtes jäid osad riigikohtunikud eriarvamusele. Seega, täielikku üksmeelt juristkonnas (sh kohtunike seas) aegumistähtaja arvutamise küsimuses seni siiski saavutatud ei ole. Kuigi allakirjutanu peab Riigikohtu viimast seisukohta igati põhjendatuks ning julgeb soovitada sellest ka juhinduda, tasub kahjunõuete esitamisel ja aegumise hindamisel siiski tähelepanelik olla, kuna kohtupraktika on ajas muutuv.
Katri Tomson,
vandeadvokaat,
Tamme Otsmann Ruus Vabamets Advokaadibüroo
