Tootjaid häirib, et poeketid küsivad boonuste nime all kauba müümise tasu nii tootjalt kui marginaali kaudu veel ka ostjalt, mis lööb hinnad üles ja vähendab läbimüüki.
"Boonuste süsteem oleks väga hea, kui pood müüks kauba edasi sama hinnaga, nagu ta tootjalt kätte sai," ütles kurgi- ja salatikasvatusettevõtte Grüne Fee juht Raivo Külaots. Kuna boonused on protsentides, tähendab see kallimale tootele rahaliselt suuremat lisa kui odavamale.
Mõned ketid nõuavad ka, et kaup tuleks poodi nende kastides, mis tuleb siis tootjal keti käest osta.
Kauplusekettidel on eri suuruse ja nimetusega boonused. Lisaks erinevad need ka tootjate ehk lepinguliste partnerite osas. Üldiselt moodustavad boonused olenevalt ketist 4-23 protsenti tootja hinnakirjast.
Laias laastus saab boonused jagada neljaks: ostuboonus ehk protsent läbimüügi pealt; logistikaboonus kauba komplekteerimise ja poodidesse vedamise eest; kao- ehk praagiprotsent ja turundusprotsent.
Leht märgib, et tootjate jutu järgi on Prisma Peremarketi boonuste süsteem kõige sõbralikum ja Selveri omad kõige halvemad, kuna ettevõte küsib kõiki nelja boonust. Rimil on aga Tallinnas oma logistikakeskus, kuhu tuleb kogu kaup saata ja mille komplekteerimise ning poodidesse veo eest boonust maksta.
Prisma Peremarketi ostujuhi Tiia Karu sõnul soovib ettevõte müüa oma kauplustes võimalikult palju Eesti põllumeeste toodangut ja selles osas ollakse valmis ka põllumeestele tegema suuremaid järeleandmisi kui mõnele suurele importijale. "Samas tuleb juba läbirääkimistelaua taga kummalgi poolel mõista, et mõlemad oleme äriettevõtted, ja oma tegevusele peale maksta ei soovi ilmselt kumbki pool," ütles ta.
Selveri avalike suhete juht Anneli Viru ütles, et ettevõte räägib iga hankijaga eraldi kõik tingimused läbi ja ühtset kehtivat ostuboonuste süsteemi ei ole. "Kui me räägime juurdehindlusest, siis peab arvestama, et ka ketil on terve hulk kulusid ning riik kogub samuti käibelt maksu," selgitas Viru.
