Euroopa sõltub Venemaast (aga ka Venemaa Euroopast) ennekõike seetõttu, et maagaasi infrastruktuuri on keeruline kiiresti asendada. Euroopa impordib umbes 40% oma maagaasist Venemaalt, kuid Venemaale laekub Euroopast pea 70% maagaasi müügituludest. Maagaasitarnete vähenemine 10% võrra võib Euroopa Keskpanga hinnangul euroala majanduskasvu lühiajaliselt aeglustada ligi 0,7%. See mõju jaguneb muidugi sektorite ja riikide vahel ebaühtlaselt.
Naftaturg on paindlikuma transporditaristuga, kõrgemad naftahinnad loovad stiimuli uute tootmisvõimsuste ja tehnoloogiate kasutuselevõtuks. Konkureerivate tehnoloogiate turuletulek ei ole tänaste naftatootjate huvides, mistõttu hoitakse hinda ülemäärase kasvamise eest. Seetõttu ongi nafta hind maailmaturul viimasel kümnendil 50- ja 100dollarise barrelihinna vahel kõikunud. Energiahindade tõus on võit energiatootjatele ning kaotus energiat importivatele riikidele. Fossiilsete kütuste kõrgem hinnatase toob aga kaasa kiirema alternatiivsete lahenduste leidmise nii alternatiivsete tootjate, tehnoloogiate kui ka rohepöörde võtmes.
Kaubanduskanali puhul on suurima mõjuga Venemaa roll oluliste tööstustoormete tarnijana. Tarnepiirangud põhjustavad ilmselt raskusi spetsiifilistele tootmisharudele, kus viimase aasta jooksul on tarned niigi üsna pingeliseks muutunud. Sanktsioonide mõju määrab suurel määral ka see, kumma poole valib Hiina: kas ta toetab üleilmsest nõudlusest ca 2–3% moodustavat Venemaa majandust või parandab suhteid oma peamistest eksporditurgudest lääneriikidega, kelle ostujõud moodustab tublisti üle poole üleilmsest ostujõust. Lääneriikide sanktsioonid puudutavad ilmselt suurel määral Venemaa ettevõtete ligipääsu kaasaegsetele tehnoloogiatele. See kahandab Venemaa konkurentsivõimet ning majandusarengut pikema aja jooksul.
Suureks tundmatuks muutujaks jääb sõjalise konflikti täpsem mõju investorite kindlustundele. Geopoliitiliste pingete esmane mõju sõjast otseselt puudutamata riikidesse investeerijate kindlustundele näis esimestel päevadel olevat isegi üllatavalt tagasihoidlik. Ühendriikide ning Euroopa laiemad aktsiaindeksid reageerisid sõjalise konflikti algusele üllatavalt rahulikult. Euroopas oli sõjalise konflikti esimesel päeval langus umbkaudu 3–4%, Ühendriikide aktsiaindeksid sulgusid 24. veebruaril sõjalise konflikti eelsete tasemete lähedal.
Viimased kriisid on nii keskpankasid kui ka valitsusi õpetanud toime tulema finantssüsteemi ebastabiilsusega, mistõttu ollakse ka geopoliitiliste pingete finantsmõjude leevendamiseks paremini valmis. Olulisel määral kannatavad loomulikult nii rubla vahetuskurss kui ka Venemaa võlakirjade ja aktsiate hind. Investoritel ja ettevõtetel puudub selgus, mil määral neil lähitulevikus üldse õnnestub Venemaa suunal arveldada.
Kui energiahinnad püsivad kõrged pikemat aega, siis alaneb tarbijate kindlustunne energiat importivates riikides. Eriti viimase aasta jooksul on riigid võtnud rohkelt meetmeid, et kõrgete energiahindade mõju tarbijatele leevendada. Üleilmselt tuleb silmas pidada, et kõrgem energia hind on täiendav kulu energia importijale aga ka täiendav tulu energia eksportijale. Ilmselt aeglustab energia hinnatõus enamike riikide majanduskasvu, kuid ei too tänaseni nähtud turureaktsioone vaadates kaasa üleilmse majanduskasvu langusesse pöördumist.
Venemaa keskpank suutis pärast sõjategevuse algust rubla kurssi välisreservide abil toetada. Rubla vahetuskurss küll nõrgenes, aga suurem kukkumine suudeti kuni esmaspäevani ära hoida. Esmaspäeval hakkas rubla vahetuskurss aga sanktsioonide mõjul järsult nõrgenema. Venemaa-suunaline kaubandus on nüüd väga piiratud ja seotud suurte riskidega. Mitte kunagi varem ei ole Venemaa suhtes rakendatud sedavõrd suuri kaubandus- ning finantssanktsioone. Venemaal on veel välisreserve, kuid nende abil rubla toetamine on sanktsioonide tõttu raskendatud. Rubla nõrgenemine muudab kõik välismaal toodetu Vene tarbija jaoks kallimaks. Venemaa valitsus võib küll olulisemate esmatarbekaupade hindasid riiklikult fikseerida, aga see ei vähenda ostupaanikast ja tarnepiirangutest tekkivat defitsiiti.
Venemaa majandust üleilmsest finants- ja väärtusahelast isoleerivad majandussanktsioonid põhjustavad paratamatult ebameeldivusi kõigile sanktsioone kehtestavatele riikidele, kuid nende mõju lääneriikidele on pigem lühiajaline, sest üleilmne majandus on kohanemisvõimeline. Majandusmõjude hindamisel tasub silmas pidada proportsioone: täna esindavad need riigid, kes on ühemõtteliselt Venemaa tegevuse Ukrainas hukka mõistnud, üle 50% maailma ostujõust. Venemaa majanduse osatähtsus maailmamajanduses jääb mõne protsendi piiresse. Venemaa majanduslangus üksi ei saa põhjustada isegi lühiajaliselt üleilmset majanduslangust.
Loomulikult on võimalik, et ka lääneriikide tarbijate ja ettevõtete majanduslik heaolu väheneb sanktsioonide ja kõrgemate toormehindade tõttu. Kindlasti tekib ebameeldivusi ettevõtetele, mis sõltuvad toormest, mille tarnimisel on Venemaal suur osatähtsus, näiteks autotööstusele. Võrreldes sõjast hõlmatud inimeste kannatustega on sanktsioonidest tingitud majanduslikud ebamugavused aga tühised.
Üleilmne majanduskasv tugineb kaubandus- ja finantssuhetele. Ükski riik pole rikkaks saanud ega rikkaks jäänud üleilmsest majandusest lahti ühendatuna. Pikemas perspektiivis kaotavad majandussanktsioonidest kõige rohkem Venemaa inimesed. Ka lühem periood majanduslikus isolatsioonis toob kaasa Venemaa inimeste elatustaseme languse. Isegi siis, kui sanktsioonid kaotatakse, säilib investorite suurem ettevaatlikkus Venemaa suhtes. Kõrgem risk avaldub kõrgemates intressimäärades Venemaa ettevõtetele ja eraisikutele. Pikemat aega majanduslikus isolatsioonis oleva riigi elatustaseme märkimisväärsest halvenemisest annab tunnistust Põhja-Korea juhtum. Põhja-Korea on end maailmamajandusest isoleerides langenud vaesusse – kogutoodang inimese kohta on seal 25 korda väiksem kui Lõuna-Koreas.
