Möödunud aastal juhtus Eestis 4265 tööõnnetust, millest kergeid oli 3125, raskeid 1125 ning elu kaotas tööl 15 inimest - töövaidlusavaldusi esitati 2942 kokku 16,1 miljoni euro eest.

Töö kirjeldus: Soojustatud seinapaneelide valmistamiseks tuli soojustusplaate lõigata sobivasse mõõtu. Seda tööd tehti statsionaarsel lintsaepingil.

Mis juhtus: Koristaja tööülesannete hulka kuulus ka akende pesu suurpuhastuse ajal. Töötaja hakkas pesema hoone esimese korruse aknaid. Akna pesemiseks tõusis töötaja mööda kolmeastmelist treppredelit 40 cm laiusele aknalauale ja hakkas akent pesema. Aknalauale läks töötaja hoonest seestpoolt, ning akent pestes seisis ruumis seespool aknalaual. Ühel hetkel kukkus töötaja avatud aknast välja, miks ta kukkus, töötaja ei mäleta. Akna alumise osa kõrgus maapinnast oli kaks meetrit, kukkudes sai töötaja raskelt vigastada.

Lugeja küsib: Meie ettevõttes juhtus kerge tööõnnetus, aga töötaja haiguslehele ei jäänud. Lugesin Tööinspektsiooni kodulehelt, et tööõnnetuse uurimise tulemuste kohta tuleb raport koostada juhul, kui tööõnnetuse tagajärg on ajutine töövõimetus, raske kehavigastus või surm. Tööandja esitab raporti kannatanule või tema huvide kaitsjale ja Tööinspektsioonile kolme tööpäeva jooksul pärast tööõnnetuse uurimise lõpetamist. Kas sellise õnnetuse fikseerin ainult ettevõttesiseselt ning raportit Tööinspektsioonile saatma ei pea?

Viibutada piitsa või pakkuda präänikut? Selline dilemma tekib tööolukordades, kus isikukaitsevahendid on vältimatud, ent sellegipoolest ei pea igaüks neid vajalikuks. Kas tööandjal õnnestub ärgitada töötajaid isikukaitsevahendeid kasutama?