Äritehingute korral toimub arve tasumine reeglina makse edasilükkamise vormis, kirjutab Eesti Kaubandus-Tööstuskoja poliitikakujundamise ja õigusosakonna jurist Marko Udras Kaubanduskoja "Teatajas".
See tähendab, et kliendile antakse arve maksmiseks teatud tähtaeg (näiteks 30 päeva). Sageli toimub maksmine aga hiljem kui oli lepingus kokku lepitud. Direktiivis leitakse, et arvete mittetähtaegse tasumise peamiseks põhjuseks on asjaolu, et see on muutunud võlgnike jaoks rahaliselt ahvatlevaks, sest liikmesriikides rakendatavad viivisemäärad on madalad ja/või võlgade sissenõudmismenetlus on aeglane.
Tähtaegselt tasumata arve võib kahjustada „korralike“ ettevõtete konkurentsivõimet, kasumlikkust ning raskendada likviidsusjuhtimist. Nende negatiivsete mõjude vältimiseks on Euroopa Liit pidanud vajalikuks tõhustada võitlust tähtaega ületavate maksete vastu ning näinud ette mitmeid muudatusi hilinenud maksetega võitlemise valdkonnas.
Seadusjärgse viivise määra tõstmine
Ühe olulise uuendusena nähakse direktiiviga ette, et igas liikmesriigis peab seadusjärgne viivisemäär äritehingute puhul olema vähemalt 8%, millele lisandub Euroopa Keskpanga intressimäär. Eestis on seadusjärgne viivisemäär praegu 7%. Seega peab Eesti tõstma määra vähemalt ühe protsendipunkti võrra. Samas on direktiivis sätestatu ainult miinimumnõue, mis tähendab, et Eestil on õigus kehtestada ka 8 protsendist kõrgem viivisemäär. Meie hinnangul ei ole vaja kaheksast protsendist kõrgemat määra kehtestada, sest me ei ole oma liikmetelt saanud arvestatavat tagasisidet, et hetkel kehtiv seadusjärgne viivisemäär oleks põhjendamatult madal. Samuti soovime rõhutada, et lepingupooltel on alati õigus kokku leppida kõrgemas viivises.
Võlgade sissenõudmiskulude hüvitamise lihtsustamine
Lisaks seadusjärgse viivisemäära tõstmisele soovitakse direktiiviga lihtsustada võlgade sissenõudmiskulude (näiteks inkassoteenuse või õigusabi kulutused) hüvitamist. Selleks antakse võlausaldajale võimalus nõuda sisse minimaalne kindel summa 40 eurot. Eestis on hetkel võimalik nõuda võla sissenõudmiseks tehtud kulutuste hüvitamist, kuid meie õigus ei luba nõuda minimaalset kindlat summat sissenõudmiskulutuste katmiseks. Eestis on võlausaldajal õigus nõuda kulutuste hüvitamist ainult mõistlikus ulatuses ning ta peab tõendama, millised ja kui suured kulutused on tekkinud seoses võlgade sissenõudmisega.
Direktiivi ülevõtmisel Eesti õigusesse ei pea võlausaldaja tõendama oma kulude olemasolu ega suurust, kui kulutused jäävad alla 40 euro. See tähendab, et kui võla sissenõudmise kulutused on näiteks 20 eurot, ei pea võlausaldaja tõendama nende suurust ning tal on õigus nõuda võlgnikult 40eurost hüvitist, sest minimaalne hüvitise summa on 40 eurot. Lisaks jääb võlausaldajale alles õigus nõuda 40 eurot ületavate võlgade sissenõudmiseks tehtud kulutuste mõistlikku hüvitamist. Samuti soovime esile tõsta asjaolu, et direktiiv lubab Eestil kehtestada 40 eurost suurema minimaalse kindla hüvitise summa.
Eesti peab hilinenud maksmisega võitlemise direktiivi oma õigusesse üle võtma 16. märtsiks 2013. Hetkel on Justiitsministeerium valmistamas ette võlaõigusseaduses vastavate muudatuste tegemist.
