Esiteks selle poolest, et toona olime oma hädades Läti ja Leeduga enam-vähem samas paadis, aga nüüd enam mitte.
Teiseks tajuti toona raskustest hoolimata vähemalt seda, et valitsus tegutses järjekindlalt vähemalt ühe toetust omava eesmärgi, eurole ülemineku nimel ja tegi seda viisil, mis tundus loogiline olevat. Ja see, et meil läks siis koos naabritega maailmas kõige halvemini, tundus olevat pigem loomulik.
Tagantjärgi tarkusena võib muidugi väita, et eurole ülemineku kriteeriumide täitmiseks poleks sellises mahus kärpeid tulnud teha ja et valitsus pingutas üle ka oma põhimõtete pärast.
Kuid sellest hoolimata...
