1. jaanuaril 2012 oli Eestis 404 525 pensionäri ning nende osatähtsus rahvastikus statistikaameti arvestusliku rändeta rahvaarvu põhjal 30,2%. Kõige rohkem oli vanaduspensionäre, järgnesid töövõimetuspensionärid (vastavalt 74% ja 22% pensionäride üldarvust). Toitjakaotuspensioni, rahvapensioni ja väljateenitud aastate pensioni saajate osatähtsus oli vastavalt 2%, 2% ja 1%. Võrdlus kümne aasta taguse ajaga näitab, et töövõimetuspensionäride osatähtsus on peaaegu kahekordistunud — 2002. aastal oli vanaduspensionäre 81% ja töövõimetuspensionäre 13%.

1970. aastal oli pensionäride osatähtsus rahvastikus 19,1%. Kuidas on sealt jõutud praeguse 30,2%-ni?

Siin võib välja tuua järgmised mõjutajad:

• demograafilised tegurid;
• pensionisüsteemi ümberkorraldus 2000. aastal;
• pensioniea tõstmine;
• majanduskriis.

1970.–80. aastatel tõusis pensionäride osatähtsus rahvastikus keskmiselt 0,2 protsendipunkti aastas; 1990. aastatel 0,45; 2000. aastatel taas 0,2 ja käesoleval kümnendil 0,6. 1990. aastate suurem tõus jäi kümnendi algusesse, edasi hakkas juba mõju avaldama hilisem vanaduspensionikka jõudmine, teisalt tõi rahvaarvu vähenemine kaasa selle, et pensionäride osatähtsus tõusis ka siis, kui nende üldarv vähenes. 2010. aastate puhul tuleb aga välja tuua, et pensionäride arvu kasvu eest on hoolitsenud eelkõige töövõimetuspensionärid. Viimase kolme aasta jooksul on vanaduspensionäride arv suurenenud keskmiselt 2000 võrra ja töövõimetuspensionäride arv 7000 võrra aastas. Sellest, et töövõimetuspensionäride arvu hüppelise kasvu taga on mitte niivõrd rahva tervise järsk halvenemine, kuivõrd majanduslikust kitsikusest tingitud vajadus kõik võimalikud sissetulekuallikad ära kasutada, on varemgi kirjutatud.

Omaette tasub vaadelda vanaduspensionäride arvu muutumist. 1980. aastatest kuni pensioniea tõusmiseni suurenes vanaduspensionäride arv keskmiselt 2% aastas. 1993. aastal jõudis vastavasse vanusesse esimene põlvkond, kelle pensioniiga oli kõrgem. Teatavasti toimus pensioniea tõstmine naiste 55 ja meeste 60 aastalt 63 aastale järk-järgult, poole aasta kaupa. See tõi kaasa olukorra, kus iga 12 kuu järel tuli 6 kuud, mil vanaduspensionile jääjaid praktiliselt polnud, peale nende, kes jäid pensionile tavapärasest erinevas vanuses (nt soodustingimustel vanaduspensioni saajad). 2001. aastal lõppes meeste üleminek kõrgemale pensionieale, kuid naissoost vanaduspensionäride lisandumine jätkub samas tsüklis kuni 2016. aastani. Pärast pensioniea järkjärgulise tõusu jõustumist 1993. aastal on vanaduspensionäride arv stabiliseerunud. Mõni aasta tõi languse, mõni väiksema tõusu. Erandliku olukorra tekitas 2000. aastal vastu võetud seadus, mis asendas invaliidsuspensioni töövõimetuspensioniga, kuid erinevalt invaliidsuspensionist makstakse vanaduspensioniikka jõudnud töövõimetuspensionärile edasi juba vanaduspensioni. See tõstis vanaduspensionäride arvu perioodil 1.01.2000-1.01.2001 4,6%.

Praeguseks on vanaduspensionäride arv kolm aastat järjest tõusnud, keskmiselt 0,8% aastas. See tähendab, et pensioniea tõus ei suuda enam kompenseerida rahvastiku vananemist. Ühtlasi avaldab oma mõju majanduse tsüklilisus: majanduslikult raskem aeg ja kitsam tööturg soodustab ennetähtaegselt vanaduspensionile jäämist. Millises olukorras oleksime aga siis, kui pensioniiga poleks tõstetud? 1. jaanuaril 2012 oli Eestis 298 000 vanaduspensionäri. Üle 55-aastaseid naisi ja üle 60-aastaseid mehi oli samal ajal kokku 358 600. Selline vanaduspensionäride hulk tõstaks pensionäride osatähtsuse rahvastikus juba 35% ligi.

Kui kogu Eestis tõusis pensionäride osatähtsus rahvastikus üle 30% alles nüüd, siis näiteks Võru maakond ületas selle piiri juba 1994. aastal ja Põlvamaa 1997. aastal. Suurima pensionäride osatähtsusega maakonnad ongi Põlvamaa (37,9%) ja Ida-Virumaa (36,6%). Samas on Põlva maakond ka see, kus protsentuaalselt on enim puudega inimesi (2011. aastal 23%). Pensionäride osatähtsus on väikseim Harjumaal (25,7%), Hiiumaal (27,5%) ja Raplamaal (27,6%).

Marve Randlepp,
statistik,
Statistikaamet

---

Avaldatud RUP.ee Profiblogis