2020. aastaga võrreldes tõusis aga hind koguni 5,6 korda. Tänavu esimestel kuudel on elekter börsil ligi kaks korda odavam kui mullu 12 kuu lõikes keskmiselt.

Elektri kallinemise peamine põhjus oli peamiselt Venemaa agressiooni mõjul kiiresti tõusnud fossiilkütuste hind, eriti maagaasi mitmekordne kallinemine ja heitekvoodi hinna kahekordistumine võrreldes 2021. aastaga. Suur osa enammakstud rahast läks aga nende energiafirmade kasumiks, kes suutsid toota elektrit samasuguste kuludega nagu varasematel aastatel, seega peamiselt tuule- ja päikeseparkide operaatoritele.

Soome Aalto ülikooli hiljutises energiakriisi mõjude analüüsis leiti, et põhjanaabrid maksid eelmisel aastal elektri eest ainuüksi taastuvenergiatootjatele 5 miljardit eurot enam kui eelnevatel aastatel. Teadlaste sõnul on see rahasumma põhjendamatult elektritarbijate taskust võetud ja suunatud elektrimüüjate tuluks, sest nende tootmiskulud püsisid enam-vähem sama suured kui enne kriisi.

"Energiakriis on ju tegelikult taastuvelektri tootjate paradiis, sest näiteks hüdroenergiast toodetud kilovatt-tunni omahind on 1 sent, samas kui elektri turuhind küündis sügisel tipphetkedel üle 50 sendi," ütles Aalto ülikooli tehnilise füüsika professor Peter Lund Soome ringhäälingule. Teadlased arvasid, et kriisi tõttu tulnuks elektribörsi reformida. Praegune elektriturg põhineb piirhinnal, kus hind määratakse kõige kallima energiaallika järgi, kuid kriisitingimustes selline turg ei toimi.

Lundi hinnangul on Soome üleeuroopalisel energiaturul kaotajate hulgas, kuna Kesk-Euroopa fossiilkütustel töötav energia tõstab ka Soome elektrihindu. Soomes seevastu toodetakse palju roheenergiat. "Tarbijad ei saa nautida odavat päikese-, tuule- ja hüdroenergiat, sellest pole meile mingit kasu. Ja see on turu süü," rõhutas ta.

Eesti hinnapiirkonnas maksis elekter 2022. aasta juulist detsembrini keskmiselt umbes 25 senti kilovatt-tunni kohta. 2020. aasta keskmine hind oli 3,5 senti kilovatt-tunni kohta; varasemate aastate keskmine, mida soomlaste analüüsis kasutati, aga 5,5 senti kilovatt-tunnist.

Soomes saadakse üle kahe kolmandiku elektrist taastuvatest allikatest. Eestis on selle osakaal aga vaid 40 protsenti, seega maksid eestlased taastuvenergiatootjatele tulu hinnanguliselt üle 300 miljoni euro rohkem kui varem.

Energiakaupleja Baltic Energy Partners tegevjuhi Marko Alliksoni sõnul on arvutuskäik õige, ent soomlaste järeldused meelevaldsed ja absurdsed. "Arvestamata jäeti perioodid, kus hind oli madal, näiteks 2020. aasta, ja seega olid elektrimüüjate tulud madalamad kui hindajate aluseks võetud keskmine," põhjendas Allikson. "Madalama hinnaga perioodidel tarbijate kätte jõudnud raha tootjatele ju tagasi ei anta," lisas ta.

Analüüs ei arvesta tema sõnul ka seda, et mitu Põhjamaades turupõhiselt arendatud taastuvenergiaprojekti viisid mullused väga kõrged hinnad pigem finantskrahhini, näiteks tuulepargid olid sunnitud ostma tuuletul augustikuul kallist elektrit, et täita pikaajaliste elektrilepingute müügikohustusi.

Viga ei ole Alliksoni hinnangul elektriturus, mis toimib marginaalkulupõhiselt nagu kõik teised turud. Viga olevat selles, et aetakse segamini turu toimimismehhanism ja sotsiaalpoliitika. "Mõistlik oleks kõrge elektrihinna tõttu kannatajaid toetada, ent selle käigus ei tohiks halvata elektrituru mehhanismi loomulikku toimimist," arvas ta.

Kõrge hind annab Alliksoni sõnul elektriturul märku vajadusest investeerida uutesse elektrivõimsustesse, nagu see toimub igas tsüklilises majandusharus. "Paraku aga ei ole tarbijad ja poliitikud kuidagi valmis lühikese ajaga kinni maksma uute tootmisvõimsuste rajamist," nentis ta.

Euroopa Liidus (EL) võeti küll kasutusele mitmesuguseid kompensatsioonimeetmeid tarbijatele, ent kahjuks hakati samas leidma viise elektrituru toimimise segamiseks. "Soome teadlaste lihtarvutusest vist ei tasu otsida tuge väidetele, et turumehhanismi tuleb muuta. Olukorras, kus on vaja kiiresti uusi investeeringuid, tuleks pigem tagada kõikidele investoritele ja finantseerijatele usk turu toimimisse," ütles Allikson.

Praegu võiks tema arvates pidada probleemiks seda, kui tootjad saaksid ebaõiglaselt liiga suurt tulu, mida ei kasutata uute elektrivõimsuste ehitamiseks. Küsimus olevat pigem selles, kas tagatud on sotsiaalne õiglus ning kui tõhusaks osutusid senised riiklikud toetusmehhanismid kriisiolukorras. "Õppida on sellest kriisist kindlasti tulevasi investeeringuid soodustavate mehhanismide loomisel. On ju võimalik investeeringuid soodustavaid mehhanisme luua nii, et kõrgete turuhindade puhul saab riik tootjatelt raha tagasi," lisas ta.

Elektrimüüja Elektrum juhi Andrus Liivandi sõnul peab lisaks arvestama, et igal ajal peab tarbimine ja tootmine olema tasakaalus. "Viimase aasta jooksul nähtud kohati ülikõrged elektrihinnad iseenesest kinnitavad tänase turukorralduse toimimist, kuna varustuskindlus kannatada ei saanud. Mis kasu oleks olnud odavast elektrist, mida tarbida ei saa?," küsis ta. Kindlasti aga tekitas tema hinnangul ebaõiglust asjaolu, et praeguse korralduse järgi määrab elektri müügihinna viimasena turule tulija, mistõttu teenivad ka odavamalt tootvad ettevõtted ülikasumeid.

EL-i turukorraldus võrreldes muu maailmaga on äärmiselt liberaalne, ülejäänud OECD riikides on Liivandi sõnul palju konservatiivsemad mudelid. "Samas on senise Euroopa elektrituru korraldus toiminud alles liiga lühikest aega, umbes 20 aastat, et teha põhjalikke järeldusi, kas see tagab ikka piisavas mahus investeeringute olemasolu ja suudab ilma regulatiivse sekkumiseta olla jätkusuutlik," ütles ta. "Pikas perspektiivis on vaja edendada finantsriskide maandamist, sealhulgas ka pikaajalist kahepoolset kaubandust, et tagada investeeringuteks vajalik finantskindlus," lisas ta.

Liivand märkis ka, et Euroopas energeetikasektorit reguleerivate asutuste koostööamet ehk ACER on tulnud välja ka oma analüüsiga alternatiivsete turumudelite kohta, kus vaetakse, kuidas oleks mõistlik praegust turukorraldust muuta, näiteks kehtestada püsivaid hinnalagesid kindlatele tehnoloogiatele või muud taolist.