Kuigi ohtude, sealhulgas sõjaliste ohtude, tajumine ja mõningad oskused on varasemaga võrreldes paranenud, hindavad inimesed oma reaalset valmisolekut jätkuvalt kesiseks, teatas päästeameti pressiesindaja.
Uuring näitab, et viimaste aastate jooksul on tasapisi paranenud elanikkonna üldine teadlikkus kriisidest. "Märgatavalt on vähenenud nende inimeste arv, kes ei ole kordagi mõelnud sellele, et nende pere võiks sattuda tõsisesse hädaolukorda. Kui kaks aastat tagasi oli sellise mõtlemisega inimesi 45 protsenti, siis praeguseks on nende osakaal langenud 30 protsendini,“ ütles päästeameti ennetustöö osakonna juhataja Janika Usin.
"Viimaste aastate sisse jäävad nii elektrikatkestused, lumetormid kui ka koroonapandeemia ja Ukrainas toimuv sõda. Ilmselt on need sündmused pannud elanikkonda hädaolukordadele senisest rohkem mõtlema ning andnud tunnetuse sellest, et kriisid võivad moel või teisel tabada meid kõiki,“ lisas Usin. Märgatavalt on suurenenud nende inimeste osakaal, kes on mõelnud sõjalisele ohule. Kui kaks aastat tagasi oli neid kümme protsenti, siis nüüd 51 protsenti.
Kuigi kriisiohu tunnetamine on paranenud, on päästeameti teatel üldine seis siiski kesine – hädaolukorras toimetuleku esmaseid tegevusi teab hästi umbes pool elanikkonnast. Kriisiks valmistumisel on kasvanud tasapisi nende elanike arv, kes on oma pere toimetuleku parandamiseks mingeidki samme astunud. Muutunud ei ole aga nende perede hulk, kellel on hädaolukorraks olemas kõik vajalikud vahendid ja varud. Selliseid peresid on endiselt vaid 15 protsenti.
Kui üldiselt on inimeste teoreetiline teadlikkus vajalikest varudest üsna rahuldaval tasemel, siis reaalse koduse valmisoleku puhul on enim langenud meditsiiniline näitaja. Inimeste varustatus vajalike ravimitega on üldiselt küll hea, kuid kehvemaks on muutunud varustatus esmaabitarbevahenditega,
märkis Janika Usin.
Uuring näitab, et jätkuvalt on võimalikuks hädaolukorraks kõige paremini valmis Lääne- ja Lõuna-Eesti inimesed. Nad on Eesti teiste piirkondadega võrreldes paremini kursis sellega, missugused hädaolukorrad võivad ohustada nende kodupiirkonda ja missuguste vahenditega on võimalik tagada pere toimetulekut hädaolukorras. Ida regiooni perede hädaolukorraks varustatuse tase on veidi alla Eesti keskmise, samas teadmised vajalikest varudest on Eesti keskmisel tasemel. Kõige kehvem valmisolek on Põhja-Eesti elanikkonnal. Sealsed inimesed on kõige vähem kursis võimalike hädaolukordadega, mis nende kodukohta tabada võivad.
Kui koroonapandeemia algus ärgitas inimesi hoolikalt järgima hoiatussõnumeid ja käitumisjuhiseid, siis praeguseks on see käitumisviis taas langenud – uuringu kohasel reageerib hoiatussõnumitele ja järgib käitumisjuhiseid 41 protsenti elanikkonnast. Põhjalik tutvumine hädaolukorra käitumisjuhenditega või õppustel osalemine iseloomustab vaid 15 protsenti elanikest. Samas on märgatavalt kasvanud nende inimeste hulk, kes on kas või veidi tutvunud hädaolukorra käitumisjuhistega või osalenud mõnel õppusel. Kui 2017. aastal oli see iseloomulik 22 protsendile inimestest, siis nüüd oli näitaja kerkinud 41 protsendini. Seega kinnitavad arvud, et üldine teadlikkus on siiski näidanud paranemise märke.
Kui vaadata viimase seitsme aasta trendi, siis vähenenud on heade esmaabioskustega inimeste osakaal. Kõige kehvemate näitajatega paistab silma Põhja-Eesti – sealsetel elanike esmaabi andmise oskused on muutunud halvemaks ja jäävad alla Eesti keskmise. Samuti on Põhja-Eesti inimesed hinnanud vähem oma kodukohaga seotud riske. Kehv on ka inimeste valmidus naabritega koostööd teha – oma lähemate naabritega on hädaolukorra lahendamisega seotud küsimustes suhelnud kuus protsenti elanikest. Kaks aastat tagasi oli see näitaja poole väiksem.
Uuring toob välja tõsiasja, et järjepidevalt on vähenenud inimeste koostöövalmidus. "Eriti hakkab see silma noorema elanikkonna puhul. Uuringust selgub, et nooremad inimesed pole kuigi koostööaltid ning muretsevad peamiselt selle üle, kuidas ise hakkama saada. Nii napib noorematel ka valmisolekut hädaolukorras ka oma varusid ja teadmisi jagada,“ rääkis ennetustöö osakonna juhataja.
Sarnaselt varasematele uuringutele on kõige haavatavam sihtrühm eakam elanikkond ehk 65-aastased ja vanemad. Nad on hädaolukordadele vähem mõelnud ja nende teadlikkus õigetest käitumisviisidest on kesisem kui noorematel. Nende usk sellesse, et kodukohas võib juhtuda erakorraline sündmus, mis jätab neid isoleerituks, on langenud. Küll aga on nad valmis hädaolukorra puhul oma varusid jagama ja ulatama abivajajale päästvat kätt.
Varasemaga võrreldes on sarnasena püsinud linna- ja maaelanike erinev ettevalmistus hädaolukorraks. Maa-asulate peredel on jätkuvalt parem varude ja vahendite tase, nad on enam uurinud võimalusi hädaolukorra puhul mujale liikuda ning nende hulgas on ka rohkem hea esmaabi andmise oskusega inimesi. Veidi enam kui pooled maal elavad inimesed usuvad, et saaksid hädaolukorras iseseisvalt hakkama seitse päeva. Kõige haavatavamad on endiselt linnades suurtes kortermajades elavad inimesed. Maainimestega võrreldes on neil väiksemad varud ja kehvemad teadmised võimalustest hankida näiteks vett, kui üldine kommunaalteenus peaks katkema.
Kuigi elanike üldine ohutunnetus ja teadlikkus hädaolukordadeks valmistumise vajalikkusest on tasapisi paranenud, on inimeste reaalne valmisolek endiselt vilets ning nõuab parandamist. "Selleks, et jõuda tasemele, kus saame öelda, et meie elanikkond on võimalikeks kriisideks hästi valmis, on pikk tee minna,“ lausus Janika Usin.
