Mõistetav, sest tänapäeval ootavad inimesed, et riigi pakutavad toetused, olgu nendeks tavapärased või näiteks energiakriisi ajal pakutavad erakorralised toetused, oleksid kujundatud inimese ja tema pere individuaalseid vajadusi arvestades.
Mida võiks personaalsed toetused tähendada? Toetuste personaliseerimisel on mitmeid tahke ja järgnevalt avame neist vähemalt kolme.
Erinevad sissemaksed sotsiaalkaitsesüsteemi
Esimene võimalus personaliseerimiseks vaatab viise, kuidas toetusi rahastada.
Toetuste personaalsus avaldub erinevates ja muutuvates sissemaksetes sotsiaalkaitsesüsteemi, eelkõige kas erineva suurusega maksude või kindlustusmaksete näol. Eesti kogumispensionist on meile tuttav võimalus näiteks pensioni kolmandasse sambasse koguda vastavalt oma eelistustele ja võimalustele. Laiemalt võib selliseks personaalsuseks pidada ka sotsiaalmaksu maksmise erijuhtumeid, näiteks sotsiaalkindlustuse hüvede laiendamist inimestele, kes ise sotsiaalmaksu ei maksa või ka erinevate hõivevormide erinevat maksustamist, näiteks ettevõtluskontot.
Teiste riikide toetuste süsteemis on muutuvad maksed kasutusel ka teistes sotsiaalkindlustuse valdkondades. Töötuskindlustuses on näiteks suuremad maksed nende töötajate tööandjatel, kes lõpetavad rohkem töösuhteid või pakuvad rohkem tähtajalisi töösuhteid. Sarnaselt on tööga seotud terviseprobleemide kindlustuses suuremad maksed nende töötajate tööandjatel, kelle töökeskkonnas on terviseriskid, kus töötajate tervis on kahjustunud või kus sõltumata terviseprobleemi põhjustest võtab töötaja tööle naasmine rohkem aega. Seega on ka Eesti toetuste süsteemis võimalik leida täiendavaid viise, kuidas teha toetused personaalsemaks.
Personaliseeritud teenindus
Personaalsuse teine tahk vaatab, kuidas on kujundatud suhtlus inimese ja toetust pakkuva asutuse vahel. Eestiski on tõdetud, et on inimesi, kellele meeldib asutusega suhelda ja esitada toetuse taotlus läbi interneti, teistele meeldib suhelda ametniku või teenindajaga telefoni teel, kolmandad eelistavad näost-näkku kontakti esinduses. Neid erinevusi saab arvesse võtta, rakendades inimese vajadustest lähtuvat disainmõtlemist ja juhtumikorraldust. Ka nii-öelda ühe ukse poliitika ja võimalikult madal halduskoormus peaks muutma toetuste saamise inimesele võimalikult lihtsaks ja vähe aega võtvaks.
Personaalsetest riskidest lähtuv ehk vajaduspõhine toetus
Viimaks, personaalsuse tahuks on ka toetuse saamise ja toetuse suuruse sõltuvus inimese personaalsest vajadusest. Kaudselt osutab toetuse vajadusele näiteks töötus, suur pere või terviseprobleem, sest suure tõenäosusega sellises olukorras on inimesel või tema perekonnal väiksemad sissetulekud või suuremad kulud. Siiski vajaduspõhisus otsesemalt tähendab seda, et õigus toetusele ja toetuse suurus sõltuvad sellest, millised on inimese või tema pere sissetulekud, säästud või vara iseseisvaks toime tulemiseks. Selle kriteeriumi järgi on Eesti kõigist toetustest ja hüvitistest vajaduspõhine vaid väike osa. Eesti sotsiaalkaitsekuludest on vajaduspõhiste toetuste ja hüvitiste kulu alla ühe protsendi, hõlmates eelkõige toimetulekutoetust ja töötutoetust. Euroopa Liidus on vastav näitaja keskmiselt ligi 7% (Eurostat, tabel spr_exp_fto). Nii mõneski EL riigis arvestatakse sissetulekuid ja vara näiteks peretoetuste, hooldustoetuste või töötutoetuse saamisel.
Eesti sotsiaalkaitsekuludest on vajaduspõhiste toetuste ja hüvitiste kulu alla ühe protsendi, hõlmates eelkõige toimetulekutoetust ja töötutoetust. Euroopa Liidus on vastav näitaja keskmiselt ligi 7%.
