Olulise põhimõttena tõi kolleegium välja, et kohus peab ka tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib.
Lepingu kehtivuse kontrollimiseks peab kohus kontrollima, kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk laenu kogukulu tarbijale on seadusega kooskõlas, st ei ületa Eesti Panga viimati avaldatud määra enam kui kolm korda. Vastasel juhul on leping tühine.
Samuti on kohtul kohustus kontrollida, kas laenuandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet ehk omandanud teabe, mis võimaldaks hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline ning tarbija krediidivõimelisust saadud teabe põhjal ka hinnanud. Nii krediidi kulukuse määra kui vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist peab tõendama krediidiandja ja selle tõendamata jätmisel saab kohus hagi rahuldada maksimaalselt vaid laenusumma ja sissenõutavaks muutunud viivise osas. Samuti selgitas kolleegium, et eelmainitud tõendamiskoormis on hagejal ka juhul, kui tarbija on andnud talle võlatunnistuse.
Määruse annotatsioonid koos märksõnadega on leitavad siit
