Esmalt leidis kolleegium, et ka narkootilise aine müügi kui kuriteoga saadud vara (KarS § 831 ) suuruse kindlakstegemisel tuleb võrrelda isiku kuriteojärgset varalist seisundit sellega, milline olnuks tema vara väärtus kuritegu toime panemata.
Seetõttu ei saa narkodiileri võimaliku kriminaaltulu hulka arvata kogu narkootilise aine müügikäivet, vaid arvestada tuleb ka soetamiskulu. Samas leidis Riigikohus aga sedagi, et raha, mida toimepanija kasutab narkootilise aine kui KarS § 184 lg-s 1 sätestatud kuriteo vahetu objekti hankimiseks, on karistusõiguslikult käsitatav tahtliku süüteo toimepanemise vahendina (KarS § 83 lg 1).
Narkootilist ainet ostes kulutab toimepanija selle raha kui kuriteovahendi KarS § 84 mõttes ära. Järelikult tuleb kohtul sellises olukorras kaaluda, kas on põhjendatud mõista isikult (lisaks võimalikule kriminaaltulule) konfiskeerimise asendamise korras välja ka summa, mis vastab narkootikumide ostmiseks kasutatud raha kui kuriteovahendi väärtusele.
Kriminaalkolleegiumi käsitluses on kuriteovahend ka see raha, mida isik kasutab suure koguse narkootilise aine ostmiseks enda tarbeks.
Määruse annotatsioonid koos märksõnadega on leitavad siit
