Menetluskulude hüvitamise põhimõtted ja praktika on põhjustanud pahameelt eelkõige advokaatide ja menetlusosaliste hulgas, kellele tundub ebaõiglane olukord, kus üsna tihti jäetakse osa menetluskuludest hüvitamata, ilma seejuures adekvaatseid selgitusi esitamata. Nüüd on Riigikohus hiljutises lahendis osutanud, et õiglane advokaadi tunnitasu, mida hüvitada, ei tohiks olla suurem kui 110 eurot tund. Lahendit analüüsib advokaat Marko Pilv.
Advokaadibüroo Aivar Pilv advokaat Marko Pilv analüüsib seda Riigikohtu lahendit büroo kliendilehes. Ta kirjutab, et näiteks juhtis advokatuuri esimees Toomas Vaher tähelepanu väärteomenetluses esinevale olukorrale, kus marginaalse trahvisumma vaidlustamine läheb isikule palju kulukamaks kui ebaõiglaselt määratud trahviga nõustumine. Samas ei saa pidada normaalseks olukorda, kus isik peab ebaõige trahvi vaidlustamise ise kinni maksma, sest sisuliselt piirab see ühte olulisemat põhiõigust – õigust pöörduda oma huvide kaitseks kohtusse.
Marko Pilv kirjutab, et Riigikohtu kriminaalkolleegium analüüsis 5. oktoobril 2012. a kohtuasjas nr 3-1-1-66-12 kassatsioonimenetluses kantud menetluskulude hüvitamise küsimust. Kohus leidis, et süüdistatava kaitsja poolt osutatud õigusabile kulutatud aeg iseenesest oli küll põhjendatud, kuid tasutud kaitsjatasu täielik hüvitamine ei ole siiski põhjendatud. Nimelt oli õigusabi osutatud kahe advokaadi poolt, tunnihinnaga 160 eurot (millele lisandus käibemaks) ja 110 eurot (lisandus käibemaks). Kuid kohus leidis, et mõistlikuks kaitsja tasuks tuleb pidada 110 eurot tund (millele lisandub käibemaks) ning jättis kogu kõrgema tunnihinna alusel osutatud õigusabile tehtud kulutused täies ulatuses hüvitamata.
Paraku ei ole kohus selgitanud oma arutluskäiku ega toonud välja ühtegi asjaolu, mille pinnalt oleks võimalik tuvastada, millistest kaalutlustest kohus mõistliku tunnihinna mõiste sisustamisel lähtus, kirjutab advokaat Pilv. "Seeläbi läks kõrgeim kohus vastuollu enda poolt korduvalt rõhutatud põhimõttega, mille kohaselt peab kohtu siseveendumuse kujunemine ja otsustusprotsess olema kohtulahendis jälgitavad ehk teisisõnu peab olema võimalik aru saada, millistest asjaoludest lähtuvalt ja miks on kohus sellise lahendi teinud."
Antud juhul analüüsis Riigikohus vandeadvokaadi tunnitasu põhjendatust, otsustades sisuliselt, et vandeadvokaadi tunnitasu ei tohiks olla suurem kui 110 eurot, millele lisandub käibemaks, ehk kokku 132 eurot. Küsimus sellest, kas kriminaalasja lahendamisel saab üldse rääkida õiglasest menetluskulude hüvitamisest olukorras, kus selgub, et riik on esitanud põhjendamatu süüdistuse ja enda õiguste kaitseks pädeva advokaadi palganud süüdistatav peab lõpuks osa menetluskulusid ikkagi oma vahenditest tasuma, väärib kindlasti omaette diskussiooni, märgib autor.
Riigikohtu lahendis on antud selge tähendus sõnapaarile „mõistlik tasu“, mis ei ole aga artikli autori hinnangul adekvaatne, mistõttu ei tohiks sellest menetluskulude hüvitamisel lähtuda. Kohus peab menetluskulude hüvitamisel kaaluma iga konkreetset juhtumit eraldi ja õigusteenuse tunnihinna põhjendatuse üle otsustamisel arvestama ka osutatud õigusteenuse kvaliteeti, advokaadi kutseoskusi, pädevust jms. Eelviidatud kohtulahendist ei nähtu, et kohus oleks neid asjaolusid kaalunud.
Arvestades, et advokaadid tegutsevad erasektoris, siis määrab mõistliku tasu turul toimiv konkurents ehk reeglina pole turuosalistel võimalik küsida ebamõistlikult suuri tasusid, mis pole vastavuses nende kvalifikatsiooni ja pädevusega, leiab Pilv. Kohus ei ole esitanud mitte ühtegi põhjendust ega selgitust, millest lähtuvalt on just 110 eurot, millele lisandub käibemaks, mõistlik tunnihind, kuid miks ei ole selleks näiteks 105 või 115 euro suurune tunnitasu. Kahtlemata on tunnihinna mõistlikkuse üle raske objektiivselt otsustada, kuid artikli autori hinnangul peaks menetluskulude hüvitamisel lähtuma pigem eeldusest, et menetluskulud kuuluvad täies ulatuses hüvitamisele, välja arvatud juhul, kui need pole ebamõistlikult suured ja seda eriti kriminaalmenetluste puhul (liialt kallis tunnitasu määr, ebamõistlikult suur ajakulu jne). Sisuliselt tähendab õigeksmõistev kohtuotsus seda, et riik on esitanud põhjendamatu süüdistuse ning seeläbi isikule ülemääraseid kannatusi ja üleelamisi põhjustanud.
Siinkohal põrkub kohus aga järgmise probleemiga, sest tuleb otsustada, milliste kriteeriumite alusel peaks hindama menetluskulude mõistlikkust. Riigikohus on varasemalt leidnud, et kaitsjatasu mõistlikkuse hindamisel tuleb arvestada turuhinda (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. detsembri 2012. a otsus kohtuasjas nr 3-1-1-99-11). Kohtud on menetluskulude osalist hüvitamist korduvalt põhjendatud sellega, et kuna advokaadi tasu on kõrgem turu keskmisest või näiteks teise samas protsessis esindaja/kaitsja funktsioone täitnud advokaadi tasust, siis tuleb see ülemäärane osa jätta hüvitamata.
Selline käsitlus ei ole objektiivne, sest mõistliku tunnitasu hindamisel ei saa lähtuda turu keskmisest, vaid iga konkreetse juhtumi puhul peab kohus lahendama menetluskulude hüvitamise küsimuse kaasusepõhiselt.
Riigikohtu seisukoht mõistliku tunnitasu suuruse osas tundub seda kummastavam, et varasematel aastatel on kohtud korduvalt lugenud põhjendatuks kõrgemaid tunnitasu määrasid. Näiteks aastal 2009 leidis Tallinna Ringkonnakohus, et tunnitasu 115 eurot (millele lisandub käibemaks) tuleb pidada mõistlikuks. Seega jääb arusaamatuks, miks eeldab Riigikohus, et üldise hinnatõusu ja elukalliduse pideva kasvu taustal peaksid õigusteenuste turul hinnad vastupidiselt muudele trendidele hoopis alanema.
Ühtlasi kerkib küsimus ka sellest, kas kohus üleüldse peaks ja tohiks sekkuda advokaatide ettevõtlusvabadusse, asudes otsustama, milline tunnihind on mõistlik ja milline mitte, määrates seejuures numbriliselt kindlaks, et just 110 eurot on mõistlikuks tasumäära suuruseks, arvab Pilv. Teoorias on võimalik leida argumente mõlema seisukoha õigustamiseks, kuid kuidagi ei saa mööda vaadata faktist, et sisuliselt on Riigikohus seeläbi sekkunud advokaatide ettevõtlusvabadusse, asudes andma suuniseid mõistlike tunnitasumäärade osas. Sellise praktikaga ei saa nõustuda, väidab artikli autor.
