TRK 1140x140 ee gif
22.08.2014 Reede

Sõiduauto sisendkäibemaksu mahaarvamise piirang ootab Euroopa heakskiitu

Tõnis Elling, maksunõustaja
Tõnis Elling, maksunõustaja Grant Thornton Rimess OÜ

Käibemaksuseadusesse tehti järjekordne täiendus, nii et alates tänavu 1. detsembrist saab sõiduauto ja sõiduautoga seotud kulutustelt maha arvata ainult 50% sisendkäibemaksu. Tõsi, Euroopa Liidu õigusega see kooskõlas pole ja selleks taotles Eesti Euroopa Nõukogult erandit. Kuid enne, kui Euroopa Nõukogu pole oma nõusolekut andnud, ei saa muudatus jõustuda.

Kuid tagasi muudatuse sisu juurde. Iga uus on unustatud vana. Seda ütlust teavad paljud ja sellele tõsiasjale on raske vastu vaielda, kui me ei räägi just moodsatest infotehnoloogilistest lahendustest. Kes on käibemaksuga pikemat aega kokku puutunud, mäletab kindlasti, et selline osaline mahaarvamine on taasiseseisvunud Eesti käibemaksuseaduses juba olnud, siis küll teises ulatuses. Täpsemalt siis enne Eesti liitumist Euroopa Liiduga. Nüüd on seadusandja tulnud sama mõtte juurde tagasi.

Eratarbimise osakaalu raske kontrollida

Kui lugeda seaduse seletuskirja, siis on muudatuse põhjuseks asjaolu, et enamus ettevõtjaid kasutab sõiduautosid nii ettevõtluseks kui ka eratarbeks ja maksuhalduril on raske kontrollida eratarbimise osakaalu. Seadusandja põhjendab muudatust asjaoluga, et kontrolli eratarbimise üle on raske teha ja enamus teisi liikmesriike piiravad samuti sõiduautodega seotud sisendkäibemaksu mahaarvamist.

Käibemaksuseaduse muudatusega piiratakse sõiduautode omatarbe maksustamise asemel sõiduautode ostmisel ja kasutuslepingu alusel kasutamisel (sh rentimisel, liisimisel) ning nende tarbeks kaupade ja teenuste ostmisel (mootorikütus, remont, hooldus jms) tasutud käibemaksu mahaarvamist. Selle eesmärk on maksustada sõiduautode kasutamist õiglasemalt, mis ühtlasi suurendab riigieelarve laekumist. Lühidalt öeldes, sõiduauto omatarbe mõiste kaotatakse seaduse tekstist ära ja sõiduautoga seotud kulutustelt saab maha arvata vaid 50% sisendkäibemaksu. Sõiduauto tarbeks soetatud kaubad ja teenused on näiteks sõiduki lisaseadmed ja varustus, parkimistasud. Teisalt jälle tööandja tähistuse või reklaami paigutamise kulud sõidukile ei ole seotud sõiduki kasutamisega.

Lähtuvalt sellest, et seadusemuudatus puudutab ainult sõiduautosid ja erinevates õigusaktides mõistete otsimine võib maksumaksjale olla liigselt koormav, siis pidas seadusandja vajalikuks sätestada sõiduauto mõiste ka käibemaksuseaduse tähenduses. Enne tuli sõiduauto mõiste selgitamiseks abi otsida liiklusseadusest. Majandus- ja kommunikatsiooniministri määrus täpsustab seaduses sätestatut. Sõiduauto käibemaksuseaduse tähenduses on M1-kategooria sõiduk, mille täismass ei ületa 3500 kg ja millel lisaks juhiistmele ei ole rohkem kui kaheksa istekohta.

Viis erandit, mida tasub teada        

Kui üldreegli kohaselt saab edaspidi sõiduautodelt ja nendega seotud kulutustelt maha arvata ainult 50% sisendkäibemaksu, siis sellele reeglile on kehtestatud viis erandit, mis väärivad lähemat täpsustamist.

50%-line sisendkäibemaksu mahaarvamise piirang ei kehti (st saab maha arvata 100%) sellisel juhul, kui tegemist on:

  1. Sõiduauto müügiga – sõiduauto soetatakse müügiks tingimusel, et maksukohustuslane tegeleb sõiduautode müügiga ning maksukohustuslane ei võta müügiks soetatud sõiduautosid muul otstarbel kasutusele.
  2. Sõiduauto rendiga – sõiduauto soetatakse kasutuslepingu alusel kasutusse andmiseks tingimusel, et maksukohustuslane tegeleb sõiduautode kasutusse andmisega ning maksukohustuslane ei võta kasutusele andmiseks soetatud sõiduautosid muul otstarbel kasutusele.
  3. Taksoteenusega – sõiduautot kasutatakse peamiselt taksoveoks tingimusel, et maksukohustuslasel on taksoveoluba ja sõidukikaart.
  4. Õppesõiduga – sõiduautot kasutatakse peamiselt õppesõiduks tingimusel, et maksukohustuslasel on mootorsõidukijuhi koolitamise luba või maksukohustuslane osutab mootorsõidukijuhi õpetajana teenust isikule, kellel on mootorsõidukijuhi koolitamise luba.
  5. Ainult ettevõtluse tarbeks kasutamisega – sõiduautot kasutatakse eranditult vaid ettevõtluse tarbeks, välja arvatud sõiduauto tasu eest kasutada andmine maksukohustuslase töötajale, teenistujale või juhtimis- või kontrollorgani liikmele.

Kui esimesed neli punkti puudutavad suhteliselt kitsast ja spetsiifilist valdkonda, siis viies punkt on selline, millel peaks olema laiem kandepind. See on ainus õlekõrs nendele ettevõtjatele, kes ei tegele autode müügi ja rendiga ning ei osuta taksoteenust ega korralda õppesõite.

Tavaliselt on ettevõtjal seega samuti võimalus maksuhaldurile tõestada, et soetatud sõiduauto leiab 100% kasutust ettevõtluses ja 100%-line sisendkäibemaksu mahaarvamine on igati põhjendatud. Kas ja kuidas seda teha, jääb iga maksumaksja enda otsustada. Ilmselt siin jalgratast leiutama ei pea hakkama. Abiks on ikka sõidupäeviku olemasolu ja GPS seadmed. Samuti ka juba kohtupraktikas läbi käinud juhtumid, kus maksumaksja peab põhjendama oma ettevõtte sõiduauto parkimist öösel koduõues jne. Rõhutada tasub, et seadusemuudatuse kohaselt loetakse sõiduauto eratarbimises kasutamiseks ka seda, kui maksumaksja annab oma töötajale sõiduauto kasutada ja esitab talle selle eest koos käibemaksuga arve. Kuidas välistatakse sellega seoses topeltmaksustamine, sellest tuleb juttu edaspidi.

Viis erandit ja kaheaastane kasutamiskohustus

Sõiduautoga seotud sisendkäibemaksu on õigus 100% maha arvata üksnes juhul, kui sõiduautot kasutatakse viies erandis toodud tingimustele vastavalt kahe aasta jooksul. Juhul kui sõiduauto kasutusotstarve muutub kahe aasta jooksul (kaheaastast perioodi ei arvestata müügiks soetatud sõiduautode puhul) selliselt, et see ei vasta enam erandites toodud tingimustele, tuleb maksukohustuslasel mahaarvatud sisendkäibemaksu 50% ulatuses riigile n-ö tagasi maksta. Sellisel juhul lisandub tagasimakstavale sisendkäibemaksu summale ka intress, mida arvestatakse alates sisendkäibemaksu mahaarvamisest kuni selle tagasimaksmiseni riigieelarvesse.

Piltlikult öeldes tähendab see seda, et kui maksumaksja näeb ette, et tema soetatud sõiduauto leiab tema poolt kasutust ainult ettevõtlusega seotult ja sellega seoses arvab ka sisendkäibemaksu 100%-liselt maha, siis peab ta seda autot tõesti kaks aastat ainult ettevõtluse tarbeks kasutama. Igasugune eratarbimine on välistatud, muidu tuleb 50% sisendkäibemaksu koos intressidega tagasi maksta. Kui nüüd juhtub, et mingil hetkel selle kahe aasta jooksul tekib ettevõtja töötajal vajadus firma autot eratarbeks kasutada, siis ei tohi seda mingil juhul lubada. Isegi sellisel juhul, kui töötaja selle eratarbimise arve alusel kinni maksab. Iseenesest on tegemist veidra olukorraga, kus auto rentimine äriühinguga mitteseotud isikule on ettevõtlus, mis annab sisendkäibemaksu mahaarvamise 100%-lise õiguse, aga sama tegevus oma töötajale või temaga seotud isikule ei ole ettevõtlus.

Vältimaks oma töötajatele sõiduauto tasu eest kasutada andmisel tekkiva käibemaksu tasumise kohustuse ja samal ajal sisendkäibemaksu 50% mahaarvamise piirangust tulenevat topeltmaksustamist, on käibemaksuseadusesse tehtud täiendus.

KMS §4 täiendatakse punktiga 8. Muudatuse kohaselt käivet ei teki ettevõtluses kasutatava sõiduauto tasu eest kasutada andmisest maksukohustuslase töötajale, teenistujale või juhtimis- või kontrollorgani liikmele, välja arvatud, kui sõiduautot kasutatakse peamiselt taksoveoks või õppesõiduautona.

Ettevõtluses kasutatava sõiduauto ka tasu eest kasutada andmisel maksukohustuslase töötajale, teenistujale või juhtimis- või kontrollorgani liikmele ei ole õigus sellise sõiduauto ja selle tarbeks kaupade soetamisel ning teenuste saamisel arvestatud käibemaksu täies ulatuses maha arvata, kuna see on käsitletav sõiduauto eratarbeks kasutada andmisena.

Topeltmaksustamise vältimise eesmärgil ei käsitleta sellist tasu eest sõiduauto kasutada andmist käibena, kuna eratarbeks ettevõtte sõiduauto kasutamisel on piiratud sisendkäibemaksu mahaarvamine 50% ulatuses.

Ühtlasi kaob käibemaksuseadusest ka sõiduauto omatarbe mõiste. Lähemalt saab selle kohta lugeda siit.

Olulise asjaoluna tuleb märkida, et hoolimata sellest, kas sõiduauto ja sellega seotud kulutustelt arvatakse maha 50% või 100% sisendkäibemaksu, tuleb sellest maksuhaldurit nõuetekohaselt teavitada käibedeklaratsiooni vormil. Maksuhaldur soovib infot igasuguse sõiduauto ja sellega seotud kulutuste kohta.

Juhul, kui maksukohustuslasel on õigus kõikide kulutuste osas sisendkäibemaksu maha arvata ainult osaliselt, siis rakendub sama proportsiooni arvestus ka sõiduautode puhul, aga mitte üle 50%. Näiteks kui maksukohustuslasel on maksustatava ja maksuvaba käibe proportsioon 70% maksuvaba ja 30% maksustatav käive, siis on tal õigus kõikidelt kulutustelt maha arvata 30% sisendkäibemaksu. Sama 30% kehtib siis ka sõiduauto puhul. Kui maksustatava käibe osakaal on aga 70%, siis sõiduautoga seotud kulutustelt saab maha arvata ikka ainult 50%.

Ootame Euroopa Nõukogu heakskiitu

Lõpetuseks tuleb lisada, et sõiduautode ja nendega seotud kulutuste sisendkäibemaksu mahaarvamise piiramine ei ole kooskõlas Euroopa Liidu õigusega. Käibemaksudirektiiv 2006/112/EÜ ei näe ette sõiduautode osas sisendkäibemaksu mahaarvamiseks eriregulatsiooni kehtestamist. Küll aga on sama direktiivi artikli 395 kohaselt Euroopa Liidu Nõukogul õigus Euroopa Komisjoni ettepanekul anda liikmesriigile loa võtta kasutusele erimeetmeid direktiivi sätetest erandite tegemiseks eesmärgiga lihtsustada maksu kogumise menetlust või ära hoida teatavat liiki maksudest kõrvelehoidumist või maksustamise vältimist. Selleks, et Eesti saaks erimeedet rakendada, tuli Eestil saata Euroopa Komisjonile erandi rakendamise taotlus. Eesti esitas esmakordselt selle taotluse 10. oktoobril 2013. Komisjon palus Eestil taotlust täiendada ja viimased täiendused esitati 2014. aasta mais. Taotluse menetlemisele Euroopa Komisjonis võib kuluda kuni kaheksa kuud, millele järgneb menetlus Euroopa Liidu Nõukogus. Käibemaksuseaduse muudatus on küll vastu võetud, aga see muudatus ei saa enne jõustuda, kui Euroopa Nõukogu on sellele nõusoleku andnud.

 

Tõnis Elling,
maksunõustaja,
Grant Thornton Rimess OÜ

Toetajad

Suno 365 logo 10  

Liituge meiega sotsiaalvõrgustikes