"Saadikud toetasid kohustuslike sihtmäärade kehtestamist ja seda, et kilekottide eest nõutaks tasu," ütles raportöör Margrete Auken liidu pressiteates.
EL-is kasutatavatest kilekottidest moodustavad enamiku õhukesed kilekotid, mis on õhemad kui 50 mikronit ja mida suurema tõenäosusega ei kasutata korduvalt, vaid visatakse ära ja mis seeläbi saastavad keskkonda.
EL-i liikmesriigid peaksid eelnõu kohaselt vähendama selliste õhukeste kilekottide kasutamist vähemalt 50 protsendi võrra aastaks 2017 ja 80 protsendi võrra aastaks 2019 (2010. aastaga võrreldes). Saadikud soovitavad kasutada majanduslikke vahendeid, nagu näiteks makse ja lõive ning turustuspiiranguid, et peatada tasuta kilekottide kaasa andmine poodides.
Väga õhukesed kilekotid, mida kasutatakse niiskete, lahtiste toiduainete, näiteks värske liha, kala ja piimatoodete pakendamiseks ja mis on vajalikud toiduhügieeni jaoks, peaksid saadikute arvates antud eelnõu reguleerimisalast välja jääma.
Liikmesriigid peaksid samuti tagama, et väga õhukesed kilekotid, mida kasutatakse kuivade, lahtiste ja pakendamata puu- ja köögiviljade ning kondiitritoodete pakkimiseks, asendatakse aastaks 2019 kandekottidega, mis on valmistatud ümbertöödeldud paberist, või biolagunevate ja kompostitavate väga õhukeste kilekottidega.
Veebruaris ütles riigikogu keskkonnakomisjoni esimees Erki Nool, et suure kilekoti hind peaks olema ilmselt 50 senti, muidu poleks nende kasutamise vähenemist oodata.
Kõige vähem kasutatakse kilekotte Iirimaal, kus pärast 44-sendise kilekoti maksu kehtestamist langes kilekottide tarbimine 328 kotilt inimese kohta aastas 18 kotile.
2010. aastal visati EL-is ära üle 8 miljardi kilekoti. Need kotid kuhjuvad keskkonnas, eriti mereprahina, ja sellest on saanud ülemaailmne probleem.
