http://www.nc.ee/?id=11&tekst=RK/3-3-1-67-12

Riigikohtu 18.12.2012 lahend nr 3-3-1-67-12

Viited õigusaktidele:

• KMS § 16 lg 2 p 3
• KMS § 38 lg 1

Asjaolud

Maksu- ja Tolliamet nõudis kaebajalt tagasi alusetult tagastatud maksusumma. Maksu- ja Tolliameti hinnangul ei olnud kaebajal üht kinnistut soetades õigust kinnistu sisendkäibemaksu maha arvata. Kaebaja esitas Maksu- ja Tolliameti maksuotsuse peale kaebuse, kohtud jätsid kaebaja kaebuse rahuldamata. Kaebaja esitas kassatsioonkaebuse Riigikohtusse.

Kohtu seisukoht

1. Asjaolu, et ehitist ei olnud enne kinnistu võõrandamist kasutatud ning uus omanik soovis selle lammutada ning püstitada kinnistule uued ehitised, ei muuda kinnisasja veel maksustatavaks krundiks. Krunt muutub maksustatavaks siis, kui olemasolev ehitis on lammutatud vähemalt sellisel määral, et see ei vasta enam ehitusseaduse § 2 lõikes 1 toodud definitsioonile või kui kinnistu müüja on võtnud lepingus kohustuse ehitis lammutada.
2. Kui käibemaksusumma on märgitud müügidokumendile seaduses sätestatut eirates, kannab selle käibemaksusumma riigile üle müüja. Seega tuleks maksunõue esitada müüjale, kui käibemaksusumma on üle kandmata. Ostja käibemaksu tagastamise taotlus tuleks aga jätta rahuldamata. Ostja ei saa käibemaksu maha arvata või selle tagastamist nõuda, sest hoolimata käibemaksu tasumisest müüjale on ikkagi tegemist maksuvaba käibega. Vastupidine seisukoht viiks maksustatava ja maksuvaba käibe erinevuste eiramisele. Kui ostja taotleb maksuvaba käibe puhul pärast käibe toimumist käibemaksu mahaarvamist või tagastamist erandlikel asjaoludel, peab ta esitama maksuhaldurile tõendid selliste asjaolude esinemise kohta ja maksuhalduril on kaalutlusõigus käibemaksu ja maksukorralduse põhimõtetele vastava otsuse tegemiseks.
3. Näiliku tehingu puhul ei ole ostjal müüjale tasutud käibemaksu osas sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust, sest lepingupooltel on jätkuvalt õigus tagastada tehingu alusel saadu ning müüjal on õigus tühistada väljastatud arve, mille tulemusena tal tekib arvel näidatud käibemaksu osas riigi vastu tagastusnõue. Siiski on maksuhalduril õigus jätta ka näiliku tehingu puhul erandlike asjaolude ilmnemise korral või otstarbekuse kaalutlusest lähtuvalt poolte käibemaksuarvestus korrigeerimata ning aktsepteerida ostja õigust sisendkäibemaksu mahaarvamisele. Selline otsus on õiguspärane näiteks siis, kui on alust eeldada, et müüja ei paranda esitatud arvet ja ei taotle näiliku tehingu alusel saadud käibemaksu tagastamist riigilt (näiteks põhjusel, et äriühing on likvideeritud) või kui on alust arvata, et ostjal ei ole võimalik alusetult tasutud käibemaksu müüjalt tagasi saada, nt kui müüja on pankrotistunud.
4. Maksuotsuse tegemine vaid mõned päevad pärast pankrotiavalduse esitamist ei muuda maksuotsust õigusvastaseks, sest maksuhalduril ei ole võimalust operatiivselt saada teavet kohtu menetlusse esitatud avalduste kohta, et nendega maksuotsuse tegemisel arvestada.
5. Antud kaasuses ei tõlgendanud kassaator Riigikohtu hinnangul käibemaksuseadust tahtlikult vääralt. Tehingu tegemise ajal oli kruntide ja uusehitiste kohustusliku käibemaksuga maksustamise regulatsioon kehtinud vähem kui kaks aastat ning ei saanud eeldada, et selleks ajaks olnuks välja kujunenud ulatuslik haldus- ja kohtupraktika asjakohaste käibemaksuseaduse sätete tõlgendamise kohta. Ka Rahandusministeeriumi kodulehel avaldatud käibemaksuseaduse kommentaarides ning MTA kodulehel avaldatud käibemaksuseaduse selgitustes ei sisaldunud ühtegi kommentaari ega selgitust, kuidas käsitada sellise kinnisasja võõrandamist, millel asuvat ehitist soovitakse lammutada ja asendada uute ehitistega.

Riigikohus tühistas madalama astme kohtute otsused.

http://www.nc.ee/?id=11&tekst=RK/3-3-1-51-12

Riigikohtu 17.12.2012 lahend nr 3-3-1-51-12

Viited õigusaktidele:

• TuMS § 15 lg 5 p 1
• TuMS § 25 lg 1
• TuMS § 36 lg 1
• TuMS § 37 lg 1
• TuMS § 38 lg

Asjaolud

Maksu- ja Tolliameti otsusega kohustati kaebajat tasuma täiendavalt tulumaksu ning tasuma sellelt maksusummalt intressi, kuna kaebaja jättis deklareerimata ühe kinnistu müügitulu ning teiste kinnistute osas oli ta põhjendamatult suurendanud kinnistute võõrandamisega seotud kulutusi. Kaebaja esitas maksuotsuse peale kaebuse halduskohtusse. Ringkonnakohus rahuldas kaebuse osaliselt, misjärel esitas kaebaja kassatsioonkaebuse Riigikohtusse.

Kohtu seisukoht

1. Isikul võib olla üheaegselt mitu elukohta, mistõttu ühe aadressi märkimine mistahes ametlikus dokumendis või registris ei välista, et isik kasutab samal ajal elukohana ka mõnel teisel aadressil asuvat eluruumi. Füüsilise isiku tuludeklaratsiooni märgitud aadress ei ole käsitatav tõendina elukoha kasutamise kohta, vaid see aadress on pigem kontaktaadress maksuhalduriga suhtlemisel. Maksumaksja võib tuludeklaratsioonis oma aadressiks märkida ka sellise aadressi, mis ei ole tema elukoht, kuid kus maksumaksja hinnangul on paremini tagatud temale adresseeritud dokumentide kättesaamine.
2. Eluasemelaenu intresside mahaarvamise õiguse kasutamine ei ole siduv kinnisasja müügi maksuvabastusele. Samuti võib eluasemelaenu intresside mahaarvamise õigus tekkida ajaliselt varem kui faktiline elukohana kasutamine, sest intresse saab maha arvata ka siis, kui laen on võetud elamu või korteri ehitamiseks või elamu ehitamise eesmärgil maatüki soetamiseks.
3. Tulumaksuseaduse (TuMS) § 37 lg 1 kohaselt on kasu või kahju vara müügist müüdud vara soetamismaksumuse ja müügihinna vahe. Kasu või kahju vara vahetamisest on vahetatava vara soetamismaksumuse ning vahetuse teel vastu saadud vara turuhinna vahe. Maksumaksjal on õigus kasust maha arvata või kahjule juurde liita vara müügi või vahetamisega otseselt seotud dokumentaalselt tõendatud kulud.
4. TuMS § 38 lg 1 kohaselt on soetamismaksumus kõik maksumaksja poolt vara omandamiseks ning selle parendamiseks ja täiendamiseks tehtud dokumentaalselt tõendatud kulud, sealhulgas makstud komisjonitasud ja lõivud. Mõiste "parendamine" hõlmab kõiki kulusid, mis suurendavad vara väärust. Viidatud sättest ei tulene, et vara parendamiseks või võõrandamisega seotud kuluks saaks olla ainult selliste ehitustööde kulud, mida tehti võõrandatud kinnisasja piirides.
5. TuMS § 36 lg 1 kohaselt võetakse füüsilise isiku tulu tulumaksuga maksustamisel arvesse sellel maksustamisperioodil, millal tulu laekus ning maksustatavast tulust tehtavad mahaarvamised võetakse arvesse sellel maksustamisperioodil, millal need tasuti. Sellest sättest tulenevalt tekib vara võõrandamisest maksustatav tulu juba ostjalt ettemakse saamisel või müügihinna ositi laekumisel, kuid parendustöid ja võõrandamisega seotud kulusid võidakse teha veel pärast müügitulu osalist laekumist. Samuti ei pruugi olla välistatud, et müügilepingust tulenevalt on müüjal kohustus teha teatud töid pärast omandiõiguse üleminekut ostjale, sest objektiivsetel põhjustel ei pruugi need tööd olla lepingu sõlmimise ajaks lõpetatud. Arvestada tuleb ka võimalust, et müüja on oma kulude tegemisel saanud maksepikendust (näiteks on soetanud müüdud vara järelmaksuga). Samuti võib müüjal tekkida vajadus teha hiljem kulusid põhjusel, et ostja on pärast müügitehingu toimumist esitanud pretensiooni müüdud asja puuduste kohta ja nõudnud müüjalt puuduste kõrvaldamist.

Riigikohus rahuldas kaebaja kassatsioonkaebuse ja tühistas ringkonnakohtu otsuse osaliselt.

http://www.nc.ee/?id=11&tekst=RK/3-2-1-161-12

Riigikohtu 17.12.2012 lahend nr 3-2-1-161-12

Viited õigusaktidele:

• VÕS § 1045
• VÕS § 1050 lg 1
• TsÜS § 138 lg 2

Asjaolud

Hageja (kindlustusselts) esitas hagi kostja (korteriühistu) vastu, nõudes kostjalt teisele isikule kindlustuslepingu alusel hüvitatud kahjusumma väljamõistmist. Hageja heitis kostjale ette, et kostja jättis katuseharjalt lume ja jää eemaldamata ega hoiatanud autoomanikke, et kogu lumi ja jää ei olnud katuselt eemaldatud ning et seetõttu oli olukord jätkuvalt ohtlik.
Maa- ja ringkonnakohus jätsid hagiavalduse rahuldamata. Hageja esitas kassatsioonkaebuse ja taotluse kaasata menetlusse kolmanda isikuna kostja korteriomaniku.

Kohtu seisukoht

1. Ringkonnakohtu otsus tuleb jätta lõppjäreldustes muutmata, aga muuta tuleb ringkonnakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi.
2. Elamu omanike asutatud korteriühistul ei ole hea usu põhimõttest tulenevat üldist käibekohustust eemaldada maja katuselt lumi ja jää. Seetõttu ei saa sõiduauto kahjustamist põhjustanud kostja tegevusetus – maja katuselt lume ja jää eemaldamata jätmine – olla õigusvastane tegu võlaõigusseaduse (VÕS) § 1045 lg 1 p 5 järgi.
3. Hageja pole tõendanud ka seda, et kostja tegevusetuse õigusvastasus ilmneks seaduses sätestatud kohustust rikkuvast tegevusest, st deliktiõigusliku kaitsenormi rikkumisest VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi. Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et lume ja jää koristamine maja katuselt kui aktiivne tegevus oli kahju põhjuseks või et sellise tegevusega loodi varem mitteeksisteerinud oht teiste isikute varale.
4. Kahjustada saanud asja otsese valdaja tegevus tuleb lugeda üldjuhul asja kaudse valdaja tegevuseks. See tähendab, et juhul kui kostja oleks vastutanud kahju tekitamise eest, siis ei saaks hageja tugineda sellele, et sõiduauto omanik ise ei parkinud sõiduautot keelatud kohta.
5. Kolleegium rõhutab, et väärteomenetluses isiku süü tuvastamata jätmine ei tähenda seda, et isik ei võiks olla süüdi VÕS § 1050 lg 1 järgi. Süü mõiste on karistusõiguse ja deliktiõiguse järgi erinev.
6. Kolleegium selgitab, et hagejal ei ole õigust taotleda iseseisva nõudeta kolmanda isiku kaasamist kostja poolele. Vaatamata sellele, et kolmanda isiku võib kaasata kohtuastme igas menetluse staadiumis, võib olla kolmanda isiku kaasamise avalduse esitamine lubamatu, kui sellega menetlust põhjendamatult venitatakse.

Riigikohus jättis kassatsioonkaebuse rahuldamata.

http://www.nc.ee/?id=11&tekst=RK/3-3-1-23-12

Riigikohtu 12.12.2012 lahend nr 3-3-1-23-12

Viited õigusaktidele:

• VÕS § 104 lg 4
• VÕS § 104 lg 5
• KarS § 16 lg 1
• MKS § 8 lg 1
• MKS § 40 lg 1
• MKS § 83 lg 4
• MKS § 96 lg 1

Asjaolud

Maksu- ja Tolliameti otsusega nõuti kaebajalt solidaarselt ühe äriühinguga viimase maksuvõla tasumist mh põhjusel, et kaebaja puhul oli tegemist äriühingu juhatuse liikmega ning tema tegevuses tuvastati maksuseaduste tahtlik rikkumine, mille tulemusel tekkis äriühingul maksuvõlg. Kaebaja esitas maksuotsuse peale kaebuse, mille kohtud jätsid rahuldamata. Kaebaja esitas kassatsioonkaebuse Riigikohtusse.

Kohtu seisukoht

1. Juhatuse liikme vastutuse eeldused temalt maksuvõla sissenõudmisel on järgmised: juhatuse liige on tahtlikult või raskest hooletusest rikkunud oma kohustusi, rikutud on kohustust tagada maksukorralduse seadusest (MKS) ja maksuseadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegne ja täielik täitmine ning sellise kohustuse rikkumise tõttu on tekkinud maksuvõlg. Vastutuse kohaldamise aluse näitamiseks tuleb maksuhalduril muuhulgas tuvastada, et juhatuse liige on oma kohustusi rikkunud süüliselt ja juhatuse liikme süü vorm. Vastutuse kohaldamise aluse näitamine tähendab, et vastutusotsuses tuleb motiveerida, miks maksuhaldur asus seisukohale, et juhatuse liige on tahtlikult või raskest hooletusest oma kohustusi rikkunud.
2. Võlaõigussuhetes ja karistusõiguses käsitletakse tahtlust erinevalt. Võlaõiguslikule tahtluse mõistele on tinglikult lähedased karistusõigusliku tahtluse liikidest kavatsetus ja otsene tahtlus (karistusseadustiku § 16 lg d 2 ja 3), mitte aga kaudne tahtlus. Võlaõigusseaduse § 104 lg 5 järgi on tahtluse tuumaks õigusvastase tagajärje soovimine (sellele on tinglikult lähedane karistusõiguslik otsene tahtlus). Karistusõigusliku kaudse tahtluse puhul aga ei pürgi teo toimepanija tagajärje poole. Seadusliku esindaja süü tuvastamisel seoses vastutusotsusega pole karistusõigusliku kaudse tahtluse konstruktsioon kasutatav.
3. Juhatuse liikme vastutuse üheks eelduseks on küll äriühingu maksuvõlg, kuid selle suurus tuvastatakse vastutusotsuses, kusjuures äriühingule eelnevalt tehtud maksuotsust võib kasutada tõendina vastutusotsuse motiveerimisel. Maksuhaldur võib vastutusotsus viidata maksuotsuses tuvastatud asjaoludele või seal esitatud tõenditele. Vastutusotsuse adressaat ei pea vaidlustama maksuotsust, kui ta ei nõustu maksuotsuses tuvastatud äriühingu maksuvõla suurusega. Tal on õigus vaidlustada selles osas vastutusotsus. Maksuotsus kui kehtiv haldusakt on siduv üksnes äriühingule. Kui kohtud tühistavad vastutusotsuse põhjusel, et äriühingul puudub selline maksuvõlg, siis jääb äriühingule tehtud maksuotsus äriühingu suhtes jõusse, kuid juhatuse liige maksuotsusega määratud maksusumma eest ei vastuta.
4. Mõistete "fiktiivne tehing" ja "fiktiivne arve" kasutamine maksuõigussuhetes on liialt umbmäärane ja mitmeti mõistetav. Kasutada tuleks tsiviilseadustiku üldosa seaduses kehtetu, eeskätt tühise tehingu kohta sätestatut. Tühiste tehingute arvestamist maksustamisel reguleerib MKS § 83. Näilikku tehingut ei võeta viidatud sätte lg 4 kohaselt maksustamisel arvesse, kuid näilik on vaid selline tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi ning pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tegelikku tehingut.

Riigikohus jättis ringkonnakohtu otsuse muutmata.

http://www.nc.ee/?id=11&tekst=222554388

Riigikohtu 17.12.2012 lahend nr 3-2-1-114-12

Viide õigusaktidele:

• TsMS § 423 lg 1 p 13

Asjaolud

Võlausaldaja (pank) esitas maakohtule avalduse võlgniku (füüsiline isik) pankroti väljakuulutamiseks. Maakohus jättis võlausaldaja pankrotiavalduse võlgniku pankroti väljakuulutamiseks läbi vaatamata ja lõpetas võlgniku pankrotimenetluse. Kohtuasjast selgus, et võlgnik on kolinud Inglismaale ja Southamptoni maakohus on välja kuulutanud tema pankroti. Oma määruses viitas maakohus Euroopa Liidu Nõukogu 29. mai 2000. a määruses nr 1346/2000 maksejõuetusmenetluse kohta (edaspidi EL määrus) sätestatule.

Ringkonnakohus jättis võlausaldaja määruskaebuse rahuldamata, kuid muutis maakohtu määruse põhjendusi. Ringkonnakohtu määruse põhjendustel tuleb võlausaldaja avaldus jätta läbi vaatamata, kuna pankrotimenetluses on ilmnenud piiriülene aspekt ning kohaldada tuleb EL määrust. Võlausaldaja esitas määruskaebuse Riigikohtusse.

Kohtu seisukoht

1. Riigikohus jättis ringkonnakohtu määruse muutmata leides, et Eesti kohtutel ei ole võimalik pankrotimenetlust jätkata, sest on selgunud, et võlgniku põhihuvide kese on teises liikmesriigis ning ei ole ka alust teisest pankrotimenetlust algatada.
2. EL määruse üldpõhimõtteks on algatada võlgniku vastu, kel on vara mitmes Euroopa Liidu liikmesriigis, esmajärjekorras põhimaksejõuetusmenetlus liikmesriigis, kus asub võlgniku põhihuvide kese. Teises liikmesriigis saab korraldada teisese maksejõuetusmenetluse võlgniku selle liikmesriigi territooriumil asuva vara suhtes, kui võlgnikul on seal tegevuskoht.
2. Kolleegium märgib lisaks, et tulenevalt EL määruse art 27 esimesest lausest ei pea kohus teises liikmesriigis teisese maksejõuetusmenetluse algatamisel kontrollima võlgniku maksejõuetust.

Riigikohus jättis määruskaebuse rahuldamata.