Enamasti selgub, et sõnapaari „avalik esinemine“ kasutajad räägivad mitte kõikidest esinesmisviisidest nagu näiteks tantsimine, laulmine või pillimäng, vaid kõne pidamisest. Varjatud kõnepidamine tähendaks siis seda, et kuulajad rääkijat ei näe või ka vastupidi. Nii et avalikkuse puhul on oluline silmside rääkija ja kuulaja(te) vahel.
Ometi me teame, et kõnesid peetakse ka raadios ja televisioonis ja need pole rohkem varjatud kui silmast silma jutt. Kuulajate arvu arvestades on need hoopis palju rohkem avalikud sõnavõtud. Ja nad võivad rääkijas tekitada ebamugavust, ärevust või isegi sellist hirmu, et tekst läheb meelest ja sõnad ei tule suust . Just esinemisärevus, mis kaasneb igasuguse esinemisega, on üks keskne teema, mida Eestimaal kõnekoolitustel käsitletakse. Ju siis tekitab see meie inimestele kõige rohkem peavalu, mitte see, mis on minu sõnum, mida ma tahan öelda ja kellele ja kuidas on seda parim viis teha.
Minu kogemuse järgi pole esinemisärevuse tekkimisel vahet, kas esineja näeb oma auditooriumi või mitte. Kui me räägime esinemisärevusest seoses kõne pidamisega, on selline sõnakasutus igati omal kohal. Kõne on üks esinemise alaliike teiste esinemiste kõrval ja igasugune esinemine tekitab loomupärast ärevust. Küll aga teen avaliku ettepaneku nimetada avaliku esinemise koolitused meie avalikus infoväljas kõnekoolitusteks. Siis on lootust, et kõnekoolitajad pööravad ka rohkem tähelepanu sõnale ja tasapisi hakkavad kõnepidajate hulgas laiemasse kasutusse jõudma raskesti hääldatavate võõrkeelsete sõnade asemel sellised ilusad eestikeelsed sõnad nagu näiteks esitlus.
Ülo Vihma,
koolitaja,
Meeskonnakoolitus & Arendus
Avaldatud RUP.ee PROFIUUDISTErubriigis
