Riigikontrolör Mihkel Oviir pidas 7. novembril Riigikogu ees traditsioonilise iga-aastase ettekande riigi haldamise ja majandamise probleemide kohta, milles toonitas kartust, et riigieelarve satub miljardieurosesse defitsiiti.
Rahandusministeerium usub, et vähemasti järgmised neli aastat kasvab meie majandus ligikaudu 3,5% aastas, märkis Oviir. "Kui meie majandus selliselt kasvab – kui kasvab –, siis ületavad perioodil 2012–2015 riigikassa kulud tulusid ikka kokku ligikaudu miljardi euro võrra. See raha tuleb leida reservidest või võtta võlgu. Miks?"
Oviiri väitel on lugu selles, et niinimetatud fikseeritud kulud, põhiliselt sotsiaal- ja tervishoiukulud, mille kasv on paika pandud seadustega, söövad ära enamiku riigi tulude kasvust. Kui ajavahemikul 2006–2010 suurenesid riigieelarve tulud 29%, siis fikseeritud kulud kasvasid sama ajaga koguni 62%. Juba viie aasta pärast kulub pool riigieelarvest sotsiaalkuludeks.
Piltlikult öeldes on Eesti riik seadustega võetud kohustuste täitmisest võhmal ja raha riigi arengu toetamiseks napib, rääkis Oviir. See on ka üks põhjus, miks rahandusminister on juba aastaid olnud sunnitud ütlema, et uuteks tegevusteks tuleb raha leida selle summa sees, mis igale ministeeriumile viimastel aastatel antud on.
Kui riigi tulud kasvavad ka lähitulevikus aastas paar protsenti, saavad Oviiri sõnul praeguste kavade kohaselt sellest kasvust lisaraha sotsiaal- ja tervishoiuvaldkond ning riigikaitse. Ülejäänud valdkonnad peavad lootma Euroopa Liidu fondide rahale. Kui palju neis fondides Euroopa majanduskriisi tingimustes raha saab olema, selle kohta on eelarvestused olemas, kuid pole teada, milliseks kujuneb tegelik olukord. Eile näiteks ütles põllumajandusminister otse välja, et kui eurotoetused põllumajanduses lähiaastatel ajutiselt peaks vähenema, tuleks seda kompenseerida riigieelarvest – hariduse, sotsiaalhoolekande ja kultuuri rahastamise arvelt.
Oviir lisas, et euroraha on väga oluline tugi meie investeeringuprojektides, kuid eurorahaga ei saa me lahendada riigi n-ö püsikulude probleemi. "Riiki ei saa pidada projektipõhiselt. Me kõik teame seda. Teame juba aastaid. Aga arengukavad on kõigest paber. Probleemide teadmine ei maksa midagi, kui tegusid ei järgne. Vaja on valitsemisalade reaalset koostööd, prioriteetide seadmist, kulude julget kaalumist ja vajaduse korral ümbermängimist, sest arengukavad peavad olema elavad, mitte surnud dokumendid."
