Ekmani järgi on ainult üks naeratamise viis tõeline. Kui ülespoole ei tõuse mitte ainult suunurgad vaid lisaks sellele tõmbuvad natukene pilukile ka silmad. Silmanurkadesse tekivad naerukortsud ja kerkib põskede ülaosa. Alles siis, kui silma sõõrlihas on kokku tõmbunud kogeme oma kehas heaolutunnet. Seega just silma sõõrlihase kokkutõmbumine on rõõmu signaaliks. Ekman nimetas selle naeratuse prantsuse füsioloogi, silma sõõrlihase uurija Guillaume-Benjamin Duchenne´i auks „Duchenne´i“ naeratuseks. Guugeldades leiab palju näiteid selle naeratuse kohta.
Näiteks, www.google.ee/search?q=duchenne+smile
Õiget naratuse joonist näeb ka järgnevalt pildilt:
Probleem on aga selles, et me ei saa oma silma sõõrlihase tegevust eriti palju tahtejõuga suunata – põhjus, miks enamik inimesi hätta jäävad, kui neil tuleb „rõõmus nägu teha“ ja kaamerasse vaadata. Vaevalt 10% inimestest valitseb oma näolihaseid nii hästi, et suudab ilma eritreeninguta soovi korral Duchenne´i naeratuse esile manada. Selle kallal näevad vaeva nii näitlejad, ja iseäranis veel poliitikud. Ilmselt on see võime osadele meist kaasa sündinud, kuid seda on võimalik ka treenida. Ekmani katseisikud õpetati oma silma sõõrlihast treenima ilma, et neile oleks öeldud milleks seda vaja on. Ja mida paremini katsetes osalejad oma silma sõõrlihast valitsema õppisid, seda enam hakkasid nad rääkima heast tujust, mida nad ise millegagi seletada ei osanud.
Proovisin ka ise järele. Tõesti pole palju vaja, et hakata südamest naerma, eriti kui ennast veel selle tegevuse juures peeglist jälgida. Ja kui juba naer tuleb, siis läheb ka tuju heaks ja kevadväsimus kaob nagu käega pühitud.
Naeratame,
