14.11.2018 Kolmapäev

Mõtteid pensionisammaste tugevusest ja kasulikkusest

Madis Müller, asepresident
Madis Müller, asepresident Eesti Pank
Kired kogumispensioni ümber on lõkkele löönud ning leekidele annab hoogu pensionifondide seni pigem kehv tootlus. Seetõttu on täiesti ootuspärased ka püüdlused Eesti pensionikorraldust kui mitte radikaalselt muuta, siis vähemalt parandada. Need arutelud puudutavad meid kõiki kui maksumaksjaid või tulevasi pensionäre. Et kulutused pensionidele moodustavad ka suure osa riigieelarvest, on tegemist väga olulise majanduspoliitilise debatiga, milles otsuseid ei saa langetada kergekäeliselt.

Järgnev kommentaar keskendub kogumispensionit puudutavate valikute pikaajalisele mõjule. Eraldi analüüsi vääriks pensioni II samba vabatahtlikuks muutmise lühiajaline mõju majandusele. Lubadusega inimestel pensioniks kogutud miljardid kohe kasutusse võtta kaasneks ilmselt ajutine tuntav tõuge tarbimisele ja hinnakasvule.

Hea pensionisüsteem peab vastu igale ilmale

Alustuseks on kasulik mõelda, mida võiks ühiskond ühelt healt pensionisüsteemilt oodata. Üldistatult võiks pidada heaks sellist pensionisüsteemi, mis vastab järgmistele tingimustele: esiteks tagab pensioniealistele piisava sissetuleku, teiseks teeb seda ühiskonna jaoks piisavalt madalate kuludega ja kolmandaks on pikaajaliselt jätkusuutlik.

Esimesed kaks tingimust on hästi mõistetavad. Me kõik soovime, et pensionide suurus oleks piisav. Sõna „piisav“ tähendab muidugi erinevate inimeste jaoks erinevat summat, aga see ei olegi siinkohal oluline. Pensionisüsteemi madalad kulud tähendavad seda, et pensionide maksmiseks ei tohiks kuluda ebamõistlikult suur osa riigi maksutuludest. Samuti ei tohiks pensionisüsteemi ülalpidamine olla erinevate teenusepakkujate (fondijuhid, kindlustusfirmad jne) kõrgete tasude tõttu liialt kallis.

Kõige intrigeerivam ja põhimõttelisemaid valikuid sisaldav on aga kolmas kriteerium ehk pensionisüsteemi jätkusuutlikkus. Jätkusuutlik pensionisüsteem tähendab seda, et ühiskond suudab pensionisüsteemi ülal pidada järgnevate aastakümnete vältel nii, et see vastab esimesele kahele tingimusele. Pensionisüsteem ei tohiks tekitada liigseid pingeid erinevate ühiskonnagruppide (eelkõige töötajate ja pensioniealiste) vahel kas siis ebapiisavate pensionide või liigkõrgete maksude tõttu, mis tõenäoliselt muudaks süsteemi ebastabiilseks. See tõenäoliselt juhtuks juhul, kui keskmised pensionid jäävad palkadega võrreldes järjest väiksemaks. Usaldus pensionisüsteemi vastu on osa laiemast rahva usaldusest riigi vastu.

Usaldusväärne ja tugev pensionisüsteem võiks seega vastu pidada erinevatele arengutele majanduses ja ühiskonnas. Samas tuleks tähele panna, et tugev ja jätkusuutlik pensionisüsteem ei pruugi ilmtingimata tagada alati võimalikult suurt pensioni. Siin peitub dilemma – kas peaksime soovima pensionisüsteemi, mis tagab võimalikult suure pensioni kõige tõenäolisemaks peetava majandusarengu korral, või seame hoopis eesmärgiks viia miinimumini võimalus, et raha ei jätku piisava suurusega pensioni maksmiseks ka halvemal juhul?

Vastutustundlikum on teine valik. Teisisõnu on oluline see, et pensionisüsteem suudaks võimalikult hästi vastu pidada kõige erinevamatele võimalikele arengutele, mitte üksnes ei tagaks võimalikult suurt pensioni kõige tõenäolisemaks peetavate prognooside realiseerumisel. Pensionisüsteem ei tohi olla liiga habras ja selle saavutamisele aitab kaasa see, kui me piltlikult öeldes ei pane kõiki mune ühte korvi (loe: sambasse).

Ärimaailmaga paralleeli tuues kujutab eelpool kirjeldatu n-ö riskijuhtimise vaadet. Ka hästi juhitud ettevõttes ei lähtuta üksnes eesmärgist teenida võimalikult suurt tulu juhul kui kõik läheb plaanipäraselt. Veelgi tähtsam on ettevõtjale eesmärk jääda ellu ka olukorras, kus mitte kõik ennustused ei täitu.

Kuidas mõõta pensionisammaste edukust?

Pensionifondide seniseid investeerimistulemusi hinnates on kirglikult arutletud fondide edukuse mõõdikute üle. Esiteks soovitakse täiesti mõistetavalt, et Eesti pensionifondide tulemused oleksid vähemalt samaväärsed teiste riikide võrreldavate fondide omaga. Kusjuures võrreldavus on siinkohal tähtis, sest sageli kõrvutatakse väga erineva riskiprofiili ja investeerimispiirangutega fonde.

Teiseks on igati loogiline soovida, et pensionifondide tulusus ületaks pikas perspektiivis vähemalt hinnatõusu. See on tõepoolest vähim, mida üks investor võiks oma rahapaigutustelt oodata, ning tähendab, et investeeritud raha ostujõud ajas suureneb.

Kõige ambitsioonikamaks ja vastuolulisemaks mõõdikuks on pakutud Eesti majanduse või keskmist palkade kasvu. Sellise mõõdiku kasutamine on kindlasti vaieldav. Sellisel juhul peame eeldama, et kogu meie raha kohalikku majandusse suunates (sh valdavas osas kohe ära tarbides) võiks Eesti majanduskasv tagada tulevastele pensionäridele parema tulemuse üksnes riikliku pensioni kaudu. See tähendaks ühtlasi, et me ei pea majanduse ja üksikisiku tasemel eraldi väärtuseks pensioniks kogutud varade ja nende poolt võimalikuks tehtud erinevate valikute (kulutada vara täna või homme, või hoopis pärandada lastele) olemasolu.

Varadest tuleneva täiendava kindlustunde mõistmiseks on hea kasutada järgnevat näidet. Kumb perekond tundub teile majanduslikult kindlustatum ja jõukam – kas ilma säästudeta pere, kelle igakuised tulud ja kulud on 2000 eurot, või igakuiselt 1900 eurot teeniv perekond, kel on lisaks ka poole miljoni euro väärtuses sääste? Üksikisiku tasandil on ka lihtne mõista, et investeerimine inflatsioonist kõrgema tootlusega on kindlasti mõistlik tegevus sõltumata riigi majanduskasvust või inimese muudest tuludest.

Siiski võib leida majanduskasvu kasutamises pensionifondide edukuse mõõdikuna n-ö makrotasandil oma iva, eriti kui me ei pea oluliseks eelpool kirjeldatud eeliseid, mida pakub säästude omamine. Seni kuni Eesti majanduskasv ületab võimaliku tulu investeeringutelt finantsturgudel, võib olla kasulikum teha täispanus pensionide sidumisele üksnes kohaliku majanduse käekäiguga. See on aga samas väga riskantne ning ei ole parim valik, kui me suudame ette kujutada ka võimalust, et Eesti majanduskasv ei jää alatiseks edestama teiste riikide ja finantsturgude kasvu. Isegi viimase kümne aasta jooksul õpitu põhjal võiks meil olla piisavalt kujutlusvõimet mõistmaks, et Eesti majanduse pidev kiire kasv ei ole midagi iseenesestmõistetavat.

Tehnilise kõrvalepõikena – riskijuhi loogika peaks mõistlikuks osa säästude Eesti majandusest sõltumatut investeerimist isegi juhul, kui Eesti majanduskasv ja siinsete investeeringute tulusus on püsivalt kõrge. Seda eeldusel, et meie I pensionisamba ja globaalsete finantsturgude tulemused ei astu pidevalt 100% ühte jalga. Siin kehtib sama riskide hajutamise loogika, mille kohaselt ei ole näiteks ühel investoril mõistlik panna kogu oma raha üksnes Tallinna Sadama aktsiatesse, isegi kui tal on vankumatu usk selle ettevõtte edusse.

Pensionisüsteemi teineteist tasakaalustavad sambad

Pensionisüsteemi jaoks nii vajaliku stabiilsuse saavutamisele aitab kaasa selle komponentide (sammaste) teineteist täiendav ja tasakaalustav roll. Seetõttu ei anna erinevate sammaste tulususe võrdlemine teatud perioodil ja selle põhjal ennustuste tegemine veel piisavat alust hinnangu andmiseks pensionisüsteemi toimimisele tervikuna. Mitmest sambast koosneva pensionisüsteemi puhul on ootuspärane ja ka omaette väärtuslik see, et ühel perioodil toodab enam riiklik pension (see on I samba puhul muidugi tinglik) ja teisel kogumispensioni investeeringud. Me ilmselt ei arutleks vajaduse üle kaotada riiklik pension ja asendada see 100% kogumispensioniga, kui Eesti majanduskasv osutuks mingil perioodil kehvemaks pensionifondide tootlusest. Ka vastupidise arutelu põhjendatus on seetõttu küsitav.

Hinnates alternatiivsete pensionisüsteemide jätkusuutlikkust, oleks kasulik mõelda vähemalt järgmistele küsimustele:

  • Kas pensionisüsteem suudab eeldatavasti tagada kõigile pensionäridele stabiilse sissetuleku suhtena keskmisesse palka? Riikliku pensioni puhul eeldaks see ühiskonna vananedes järjest kõrgemat pensioniiga või maksukoormust. Kogumispensioni puhul on võimalik sihtida soovitavat pensioni taset säästumäära muutes. Vananevas ühiskonnas on riskantne lähtuda eeldusest, et pika aja jooksul on ühiskondlikult vastuvõetav lahendus, mille puhul pensionid jäävad võrreldes keskmise palgaga järjest väiksemaks.
  • Kas pensionisüsteem on võimeline tagama piisavad pensionid ka negatiivsete stsenaariumide korral? See võib tähendada Eesti majanduskasvu aeglustumist või demograafiliste trendide halvenemist, kuid samuti ka erinevaid arenguid finantsturgudel.
  • Kas soovitav pensionisüsteem eeldab käitumist, mida liiga paljud inimesed ei pruugi olla suutelised järgima? Siin on taustaks nii Eestis kui ka teistes riikides tõestust leidnud fakt, et suur hulk inimesi ei suuda pikaajaliselt säästa ja investeerida. Seejuures ei ole oluline, kas põhjused on üksnes psühholoogilised või inimesed tõesti tunnevad, et neil ei jäägi raha pärast hädavajalike kulutuste tegemist üle. Tulemus on sama. Andmed kahjuks ei kinnita, et ka raha säästvad inimesed teeksid keskmiselt kuigi häid investeerimisotsuseid. Tõestatud on üksnes see, et üksikuid väärtpabereid valivatel fondijuhtidel on väga raske turuindekseid lüüa.

Arutleda võiks kogumispensioni parandamise üle

Eelnevalt kirjeldatu ei tähenda, et kogumispensioni reeglid on pühad ja puutumatud. Küll aga on kohustuslikust kogumispensionist loobumisel hind, mida me ei taju üksnes pensionifondide ajaloolistele investeerimistulemustele keskendudes. See hind võib väljenduda kriiside suhtes vähem vastupidavas pensionisüsteemis, väiksemates pensionides suurele osale elanikest või pensionisüsteemi suuremas koormas riigieelarvele. Loomulikult on oma hind ka halvasti korraldatud kogumispensionil, väljendugu see siis liigkõrgetes kuludes, ebamõistlikes investeerimispiirangutes või milleski muus. Kõik need on tegurid, mis avaldavad otsest mõju tulevastele pensionidele. Nendega on juba õnneks ka aastate jooksul tegeletud, leevendades fondide investeerimispiiranguid ja piirates teenustasusid. Riigikogu on ka parasjagu arutamas täiendavaid muudatusi lähtudes samadest eemärkidest. Seda tööd tuleb kindlasti jätkata.

Paradoksaalsel kombel tundub mulle, et kohustuslik kogumispension on parim seni väljamõeldud viis saavutamaks täpselt seda eesmärki, mida loodetakse saavutada pensioni II samba senisel kujul kaotamisega.Soovides saada jätkusuutlikku pensionisüsteemi, mille puhul iga inimene saab ise panustada oma pensionipõlve ja ei sõltu kõrges eas üksnes parajasti võimul oleva valitsuse lahkusest, on paraku vajalik inimesi suunata säästma üsna jõuliste meetoditega. Seejuures võib arutleda võimaluse üle jätta kogumispensionis inimestele veelgi vabamad käed oma raha investeerimisel, aga siiski rangel tingimusel, et seda ära ei kulutata.

Tagades aga eakatele vaid äraelamiseks hädavajaliku riikliku pensioni ning soovitades neil ülejäänu eest ise hoolitseda, on äärmiselt ebatõenäoline, et enam kui pooled inimesed kuigi palju säästa või investeerida suudavad. See toob aga tulevikus vältimatult kaasa surve riiklike pensionide järsuks suurendamiseks ja riigi pensionikulude hüppeliseks kasvuks. Nii oleksime tagasi samade probleemide juures, millest tingituna pensionisüsteemi reformimine ligi 20 aastat tagasi ette võeti.

Tegelikult oleks olukord hullem. Esiteks on selleks ajaks töötajaid pensionäride kohta vähem. Teiseks on keeruline ette kujutada õiglast lahendust olukorras, kus näiteks pooled inimesed on riigi toel säästes endale mõistliku pensioni kindlustanud, kuid ülejäänud pool on sama raha ära kulutanud ja kõigub pensionieas vaesuse piiril.

Kokkuvõtvalt – nähes kogumispensionis probleeme, tasuks enne selle kaotamist veel meenutada ka tema eeliseid. Seejärel saab juba mõelda, kas kogumispensioni kaotamise asemel oleks võimalik seda veel parandada. Me ei ole seda teed kaugeltki lõpuni käinud. Kui mul viimati auto tõrkus, pöördusin teenindusse ja sain probleemid lahendatud. See oli kindlasti parem valik kui auto asendamine hobusega, kuigi pean nõustuma, et hobused on inimkonda juba aastasadu väga edukalt teeninud.

Toetajad

Suno 365 logo 10 Uku tarkvara

Liituge meiega sotsiaalvõrgustikes