"Kellad saabusid muuseumi igast Eestimaa otsast ja meil on hea meel, et muuseumi üleskutse võeti rahva poolt nii soojalt vastu,“ ütles muuseumi juht Kadri Valner. "Muuseumil on suur au eksponeerida inimeste enda annetatud ajanäitajaid, sest igal kellal on ju oma lugu ja mälestus, mis muudab selle näituse tõeliselt eriliseks."
Maanteemuuseumi teatel annetati kodudes kasutatud ajanäitajaid, mille hulka kuuluvad omanäolised äratuskellad, käekellad, lauakellad, seinakellad, ja kaelaskantavad kellad. Enamik neist on nõukogude päritolu. Märkimisväärse osa kelladest moodustavad just äratuskellad ja kaasaskantavad äratajad, mis iseloomustavad hästi ajastut, kui polnud telefoni, mis hommikul üles tõusma sunniks.
Huvitav leid on ka Soomest pärit kummimoodulitest kokkupandav kell. Muuseumile kingiti ka ligi saja aasta vanune pisike tasku-uur, mis kuulus kella annetaja emale. Annetaja sõnul kingiti see kell tema emale tõenäoliselt leeripäevaks 1918. aastal, teatas muuseum.
Maanteemuuseumi kinnitusel leiab iga kell koha uuel püsinäitusel. Muuseum tahab oma Facebooki lehel panna annetatud kelladest välja ka diginäituse, kus nimetab ära annetaja ja kirjeldab kella muuseumisse jõudmise lugu.
„Kõik kellaannetajad saavad tänutäheks ühe tasuta perepileti ning igavese au ja kuulsuse oma väärika kella näol,“ lubas Valner veebruaris, kui kutsus huvilisi muuseumile kellasid tooma.
Eelkõige kasutatakse kogutud kellasid muuseumi uutes haridusprogrammides, mis käsitlevad teekondade pikkust ja aja ning kiiruste mõiste muutumist ajaloos.
