08.05.2012 Teisipäev

Immateriaalne tootmine

Tänapäeval toimub sama arengumaades, kuid Londoni rahutused või Occupy Wall Street liikumine näitab, et arenenud tsivilisatsioonis on hakanud toimima mingid muud seadused kui tööstuslikul ajajärgul. Tänases ebakindlas inimmaailmas küsivad paljud mõtlejad, mis see midagi muud on. Üks võimalus vastuse leidmiseks on analüüsida, kas tänapäevane tootmine ja seega toomissuhted erinevad põhimõtteliselt eelmiste sajandite omast.

Leidsin selle kohta huvitava käsitluse, lugedes Vikerkaarest 3/2012 Slavoj Žižeki esseed „The Revolt of the Salaried Bourgeois. The New Proletariat“ (London Review of Books, 26.01.2012, kd 34, nr.2). Autor analüüsib seal ühe suurenevat immateriaalset tootmist, mis ei domineeri mitte arvudes, vaid mängib struktuurset võtmerolli (nagu Marxi käsitluses suurtööstus). Immateriaalse tootmise saadused ei ole esemed, vaid uued ühiskondlikud ja umbisikulised suhted, immateriaalne tootmine on biopoliitiline, sotsiaalse elu tootmine. See paikneb kahe pooluse vahel, ulatudes intellektuaalsest tööst (ideed, tekstid, arvutiprogrammid) afektiivse tööni, mida teevad arstid, lapsehoidjad, stjuurdessid jne. Siia ritta lähevad ka õpetajad ja täiendkoolitajad.

Žižeki selline käsitlus paneb mind koolitajana enda jaoks uuesti mõtestama, mis on afekt, afektiivne töö ja afektiivne õppimine. Viimast on Eestimaal enamasti seostatud emotsionaalsusega, emotsionaalse läbielamisega, emotsionaalse mälu aktiveerimisega õppimise käigus. Kuid ma leidsin hoopis uue vaatenurga. M.P. González, E. Barrull, C. Pons ja P. Marteles defineerivad oma 1998.a.a artiklis afekti hoopis läbi tasustamata töö(http://www.biopsychology.org/biopsychology/papers/what_is_affection.html) Nende arusaama järgi on afekt midagi, mida antakse edasi (erinevalt emotsioonist), see on tasustamata töö, mida tehakse teiste inimeste või elusolendite säilimise, ellujäämise heaks. Üldistavalt on see siis teistele mingite ressursside (toit, territoorium, turvalisus, teadmised) andmine või nende saamisel abistamine. Selles andmise protsessis varustatakse saaja energiaga, mis võimaldab soovitud ressurssi omandada.

Kõik see kõlab vägagi sarnaselt sellele, kuidas kirjeldatakse head meeskonnatööd - koostöös avaldub inimeste altruistlik käitumine. Meeskonnakoolitaja peaks siis suutma sellist käitumist esile kutsuda, gruppi sellise käitumise poole suunama või selle saavutamiseks (vaimse) energiaga varustama. Selline afektikäsitlus on ka heaks tähiseks kõigile neile, kes soovivad koostööd arendada.

Ülo Vihma,
koolitaja,
Meeskonnakoolitus & Arendus


Avaldatud RUP.ee Profiblogis 


Küsi nõu!

  Esita küsimus

Liituge meiega sotsiaalvõrgustikes