Eestit iseloomustab rahvastiku ja ettevõtluse koondumine linnapiirkondadesse, mis toob kaasa maapiirkondade tühjenemise. Seda lõhet aitab osaliselt lahendada inimeste mobiilsus ehk maapiirkondades elavate inimeste töötamine elukohast kaugemal. Uuringu kohaselt käib teises maakonnas praegu tööl 17% töötajatest ning elukohaga samas maakonnas, kuid teises vallas 28% töötajatest.
Uuringu tulemustest selgus, et kuigi Eesti inimeste valmisolek kaugemal töötamiseks on üldiselt suhteliselt madal ning suuremat osa inimesi ei mõjutaks kaugemal asuvat töökohta vastu võtma ka neile suunatud mobiilsust toetavad meetmed, näiteks transpordi- või eluasemekulude katmine, leidub siiski gruppe – näiteks noored ja hetkel töötud – kelle jaoks neil meetmetel oleks mõju ning kelle tööhõivesse toomiseks tasuks aidata kaasa nende mobiilsusele.
RAKE juhataja kohusetäitja Kerly Espenberg tõi uuringutulemusi kommenteerides välja, et eelkõige on siiski täna mobiilsuse suurendamisel piduriks ühistranspordivõrgu probleemid: „Suurimaks murekohaks on kaugemal töölkäimisega kaasnevad kulud. Ajutistel meetmetel on ka ajutine mõju, pendelrände soodustamiseks tuleb maapiirkondades siiski eelkõige tegeleda ühistranspordivõrgu arendamisega nii, et see kattuks tööl käivate inimeste vajadustega. Siin on Eestis veel omavalitsuste koostöö osas arenguruumi.“
Uuringu tarvis viidi läbi elanikkonna küsitlus ning intervjuud omavalitsuste esindajatega. Lisaks uuriti teiste riikide praktikat mobiilsuse soodustamisel.
Uuring valmis Euroopa Liidu poolt rahastatava programmi: “Tööturupoliitika arendamine 2009-2013“ raames.
Sotsiaalministeerium
