"Euroopa praktika tunnustab jälituslubade andmist vaid hädavajadusel,
pärast kõikehõlmava kaalutlusõiguse teostamist: ammendava ja lühikese
nimekirjana on paika pandud kuriteod, mille puhul on jälitamine üldse
võimalik - need on terrorism ja organiseeritud kuriteo vormid, nagu
suuremahuline narkoäri ning inimkaubandus. Eesti õigus ja praktika
nendele põhimõtetele veel ei vasta," kirjutab Glikman.
Vandeavkoaat toob näite Euroopa inimiõiguste kohtu (EIK) praktikast, kus
kohus heitis Moldaaviale ette jälituslubade taotluste 90-protsendilist
rahuldamist, kuna see näitab, et lubasid on formaalsete aluste
esitamisel antud automaatselt. Eestis on see protsent Glikmani andmetel
99-100.
Samuti taunis EIK Moldaaviat põhjusel, et 60%
karistusseadustiku koosseisudest võimaldab jälitamist, meil on see
näitaja Glikmani sõnul lausa 68 protsenti. "Eesti jälitustegevuse asjad
pole kahjuks veel EIK-i lahendusteni jõudnud," nendib Glikman.
"Jälitamisega on meil paraku nii nagu Euroopa õigusruumi mittekuuluva,
Nõukogude võimault pärandiks saadud inkvisitsioonilise
eeluurimismudeliga, mis meenutab tagaaeda riststavat, pakkudele tõstetud
vana Moskvitši keret, mis kunagi sõitma ei hakka, aga mida on
miskipärast kahju ära visata," võrdleb vandeadvokaat,.
Glikmani hinnangul on aeg ka Eestis aru saada, et ühiskond on seda turvalisem, mida paremini on kaitstud üksikisiku õigused.
BNS