Nende muudatuste koosmõjus on nüüdseks tekkinud olukord, kus väljaspoolt Euroopa Liitu (EL) Eestisse tööletulev kõrge kvalifikatsiooniga välismaalane saab siia kaasa võtta oma alaealise lapse, kuid mitte lapse teist vanemat, kellega ta ei ole ametlikult abielus. Lisaks sellisele nn peresuhte probleemile on see muudatus muuhulgas toonud kaasa olukorra, kus Eesti riik diskrimineerib kolmandatest riikidest pärit mitteabielulisi partnereid selle alusel, kas nad on abielus EL kodanikuga või mitte.
Senine regulatsioon
Seni kehtinud (so kuni 30.06.2012) välismaalaste seaduse regulatsioon nägi ette võimaluse taotleda mitteabielulisele partnerile elamisluba piisava legaalse sissetuleku alusel. See andis võimaluse peredele, kes ei olnud oma kooselu ametlikult vormistanud, võimaluse koos Eestis elada ka ühe pereliikme Eestis töötamise ajal. See lahendus toimis ka tegelikus elus.
Täiendavalt andis seda tüüpi elamisluba võimaluse asuda elama Eestisse sellisele välismaalasele, kes ei olnud ettevõtja ega soovinud selleks ka saada, kuid kellel sellele vaatamata olid piisavad seaduslikud sissetulekud Eestis äraelamiseks. Näiteks andis see võimaluse asuda elama Eestisse sellisele välismaalasele, kelle sissetulek (millelt olid kõik nõutud maksud makstud) pärines pokkerimängust.
Tõsi – senist regulatsiooni võidi ametnike hinnangul ka väärkasutada. Kuid arvestades Eesti soovi olla atraktiivne sihtriik kõrge kvalifikatsiooniga välismaalastele, oli muudatus siiski tehtud kiirustades ning ilma, et oleks pakutud mõistlikke alternatiive inimestele, kes mistahes põhjusel või veendumuse tõttu ei ole sõlminud ametlikku abielu, kuid kasvatavad siiski ühiseid lapsi.
Uus regulatsioon
Uus regulatsioon kaotas välismaalaste seadusest võimaluse taotleda (ja saada) elamisluba piisava legaalse sissetuleku olemasolul. Sellega asetati küllalt keerulisse olukorda kõrgelt kvalifitseeritud välismaalaste värbamisest huvitatud ettevõtjad, vähendades nende valikuvõimalusi märkimisväärselt. Arvestades kõlavaid deklaratsioone tööturu paindlikkusest ning avatud mõtlemisest ja soovist meelitada Eestisse tipptaseme spetsialiste, astus Eesti riik allakirjutanu hinnangul sellega pika sammu tagasi konservatiivsuse ja suletuse suunas.
Täiendavalt tõi muudatus kaasa selle, et Eesti riik teeb sisulist vahet sellel, kas kolmandast riigist (näiteks Ukrainast) pärit välismaalane, kellel on lapsed teise välismaalasega, on mitteabielulises suhtes EL liikmesriigi (näiteks Leedu) kodanikuga või kolmanda riigi (näiteks Uus-Meremaa) kodanikuga. Nimelt – ühel juhul kvalifitseerub Ukraina kodanik EL kodaniku pereliikmeks (isegi kui ta on kolmanda riigi kodanik) ning ta saab Eestisse elama asuda koos oma Leedu kodanikust pereliikmega. Teisel juhul selline mitteabieluline partner Eestisse elama asuda ei saa.
Siiski – tõe huvides – mitteabielulisel partneril on võimalus taotleda elamisluba töötamiseks või õppimiseks, kuid nendel alustel elamisloa saamiseks on teised kriteeriumid.
Kuidas olukorda lahendada?
Ühe võimalusena võiks Eesti riik kaaluda võimalust võrdsustada kolmanda riigi kodanikuga mitteabielulises suhtes olev välismaalane EL-i kodaniku pereliikmeks oleva kolmanda riigi välismaalasega. See tagaks vähemalt teoreetilise võimaluse, et kolmanda riigi kodanikust mitteabieluline partner saaks Eestisse elama asuda oma tegeliku elukaaslase ning ühiste laste juurde. Lisaks kaoks sellise lahenduse korral ka muidu võrdsete kolmandate riikide kodanike diskrimineerimine sellel alusel, kellega nad koos elavad ja/või kellega neil lapsed on.
Ramil Pärdi,
advokaat,
Tamme Otsmann Ruus Vabamets Advokaadibüroo
Avaldatud RUP.ee Profiblogis
