Üheks põhjuseks võib pidada kindlasti mõnevõrra segaseks jäävat siseriiklikku regulatsiooni, kus kaubamärgiseadus (§ 14 lg 2 p 5) sõnaselgelt keelab teisele isikule kuuluva kaubamärgi kandmise (oma) reklaammaterjalile. Arvestades lisaks üldise põhimõttega, mille kohaselt on kaubamärk kõige olulisem ettevõtte immateriaalne vara, millele seadus annab absoluutse õiguskaitse, ei tundugi reaalsena võimalus kasutada konkurendi tähist otseselt oma reklaamis enda toote või teenuse heade külgede esile toomiseks, ilma selleks kooskõlastust omamata.
Siiski viitab sellele võimalusele kaudselt reklaamiseadus (§ 5 lg 1), mis reguleerib millistele tingimustele peab vastama reklaam, milles otseselt või kaudselt osutatakse samal kaubaturul tegutsevale konkurendile või konkurendi pakutavale kaubale või teenusele. Kuivõrd otsene viitamine konkurendile saabki toimuda läbi tema kaubamärgi, võib seaduse sõnastusest järeldada, et võrdlevas reklaamis on lubatud kasutada konkurendi kaubamärki. Praktikas kerkib siinkohal küsimus- millist seadust võib usaldada ehk kumb õigusnorm prevaleerib.
Ei reklaami- ega kaubamärgiseadus ütle otseselt, et võrdlev reklaam on kaubamärgi omaniku ainuõiguse suhtes erand, st et võrdlevas reklaamis on võimalik kasutada konkurendi kaubamärki ka ilma viimase nõusolekuta. Selguse saamiseks tuleb vaadata Euroopa Liidu õigusakte ning Euroopa Kohtu tõlgendusi.
Euroopa Liidu kaubamärgidirektiivi (2008/95/EÜ) preambula punkt 15 märgib, et reklaamidirektiiv (2006/114/95) annab täiendava aluse kaubamärgiomaniku ainuõiguse piiramiseks, kui on täidetud võrdleva reklaami lubatavuse tingimused. Kuigi Euroopa Liidu direktiivid ei ole otsekohalduvad, annab see meile kindluse, et reklaamiseadust (§-i 5) tuleb pidada kaubamärgiseaduse (§ 14 lg 2 p 5) suhtes erandiks ja kaubamärgi omanikul ei ole õigust keelata oma kaubamärgi kasutamist konkurendi poolt esitatavas võrdlevas reklaamis, isegi kui ta selleks ei ole oma nõusolekut andnud ega pea võrdlust vajalikuks.Et konkurendi kaubamärgi kasutamine oleks õiguspärane, peab võrdlev reklaam siiski vastama teatud kriteeriumitele –eelkõige olema objektiivne ning põhinema heausksusel.
Euroopa Kohus (EuK) on olnud võrdlevate reklaamide osas reklaami avalikustajat vägagi soosival seisukohal. Näiteks on EuK omalahendis nr C-44/01 leidnud, et õiguspärane on ka selline võrdlev reklaam, kus hinnaerinevus on toodud välja vaid ühe kaubaartikli pinnalt, olenemata asjaolust, et selle tõttu võib jääda tarbijale mulje, et konkurendi hinnad on liigkasuvõtlikud. Kohus leidis, et valik, mida reklaami avalikustaja hinnavõrdluses soovib kasutada, on kaubanduslik tegutsemisvabadus. Euroopa Kohus on erinevates lahendites lisaks selgitanud, et võrdleva reklaami õigustavaks aluseks saab pidada turu läbipaistvust, konkurentsi suurendamist ja tarbijate huvide tagamist.
Seega on võrdleva reklaami näol tegemist olulise erandiga kaubamärgi omaniku ainuõiguse suhtes ja selle kasutamine mõistlikes piires ei ole keelatud. Võrdleva reklaami mõistlik kasutamine võib elavdada ja mitmekesistada reklaamiturgu ning vaba konkurentsi.
Karin Ploom,
advokaat,
Advokaadibüroo Aivar Pilv
Avaldatud RUP.ee Profiblogis
