Esmalt leidis Riigikohus, et sünnitoetuse eesmärk ei ole mitte toetada
last, vaid toetada last ja tema vanemaid ühiselt, tagades neile parema
toimetuleku lapse sünniga kaasnevate kulutustega.
„Kuigi kohalik omavalitsus peab igal juhul arvestama PS §‑s 12
sätestatud võrdse kohtlemise nõuet, on omavalitsus oma valikutes vabam,
kui tegemist ei ole toetuste või teenustega puudust kannatavatele
isikutele,“ seisab otsuses. Riigikohus leidis, et kuigi kohalik
omavalitsus ei osuta teenuseid otseselt vastutasuna isikute panuse,
sealhulgas tulumaksu laekumise eest, on kohaliku omavalitsuse ja isiku
suhe siiski vastastikune. Kuna toetuse saajateks on laps ja vanemad
ühiselt, siis on ka vastastikuse suhte osapooleks laps ja vanemad
ühiselt. Seetõttu pidas Riigikohus lubatavaks nõuda nii lapse kui ka
mõlema vanema Tallinna elanikuks olemist.
Riigikohtu hinnangul on õiguspärane kohaliku omavalitsuse püüe tagada,
et tema territooriumil elavad isikud ennast ka elanikena
registreeriksid. Kolleegium tõi välja, et kohalikud elanikud maksavad
osaliselt tulumaksu kohaliku omavalitsuse eelarvesse, mille abil on
kohalikul omavalitsusel omakorda võimalik neile teenuseid osutada.
„Isikud, kes elavad kohalikus omavalitsuses, kasutavad kohaliku
omavalitsuse pakutavaid teenuseid, kui mitte muud, siis vähemalt
avalikku tänavavõrku ja -valgustust,“ märgib kolleegium lahendis.
Linnavolikogu määrus ei reguleeri otsesõnu sünnitoetuse maksmist juhul,
kui lapsel on ainult üks vanem, st kas lapsel ei ole isa või on üks
vanem surnud. Kolleegium hindas vaidlustatud sätete põhiseaduspärasust
selles olukorras ja leidis, et teise vanema puudumisel tuleb tõlgendada
korda selliselt, et üksikvanemal on õigus sünnitoetust saada.
Vastupidine tõlgendus oleks põhiseaduse vastane.
OTSUS http://www.riigikohus.ee/?id=11&tekst=222532591
BNS
