Valitsus kiitis tänasel istungil heaks eelnõu, millega kirjeldatakse selgemalt riigi esindamise tingimused, muudetakse kohustuslikuks selle otsustamisele eelnev analüüs ning kirjeldatakse paremini kohtus käimisega seotud kulude katmist, teatab Justiitsministeerium.

Justiitsminister Kristen Michali hinnangul vajas praegune õiguslik korraldus kaasajastamist, et riigi kohtusse pöördumine või seal oma huvide ja õiguste kaitsmine oleks piisavalt läbimõeldud ja selle vajalikkus põhjendatud. Teine suurem eesmärk tema sõnul on tagada otsuste õigeaegne tegemine ja selgus kes ja millal peab otsuse tegema.

„Mõned nädalad tagasi valitsusele esitletud analüüs riigi kohtuskäimiste kohta tõi välja, et on võimalusi muuta riigi kohtuskäimine tõhusamaks. Üks probleemide allikas on see, et enne otsustamist ei analüüsita alati piisavalt, kas riik peab ühel või teisel põhjusel kohtusse pöörduma või mitte ning mida kohtuskäik endaga kaasa toob. Nüüd esitasimegi eelnõu, milles kirjeldatakse konkreetselt ja selgelt, kuidas tuleb edaspidi riigiga seotud kohtuasjade korral käituda. Näiteks kui riigi vastu on kohtusse pöördutud või plaanitakse ise kohtusse pöörduda, siis tuleb eelnõu kohaselt koostada teatud piirist edasi õiguslik analüüs. Ja selle analüüsi põhjal saab teha selge otsuse ka minna kohtusse vaidlema või leppida kokku mõnes vaidluses,“ lausus justiitsminister.

„Teine oluline eesmärk tuleb välja inimeste ja ettevõtjate igapäevaprobleemidest riigiga suhtlemisel. Aegajalt tuleb riigile etteheiteid, et otsuseid ei tehta ja ehk on mõnel otsustajal töö tegemise asemel lihtsam jätta inimesele või ettevõtjale vajaliku kuid keeruka otsuse tegemine kohtu mureks. Uue korra kohaselt on ka õiguslikult keerulisemates olukordades võimu teostajatel lihtsam otsuseid teha ja vajadusel on selge käitumisviis kes ja kuidas otsustama peab. Uus kord annab ametnikele suurema kindlustunde otsuste tegemisel ning inimestele ja ettevõtjatele võimaluse saada ennast puudutavad asjad kiiremini aetud,“ ütles Michal.

Valitsuse täna kinnitatud uue korra kohaselt tuleb riigiasutustel tsiviil-, halduskohtu vaidlustes ning kriminaalasjades kannatanuna osaledes koostada antud asja eelnev õiguslik analüüs. Selles analüüsis tuleb hinnata asja perspektiivikust ja teha ettepanek küsimuse otsustamise osas. See muudab otsuste tegemise selgemaks ja annab otsustajatele iga küsimuse lahendamiseks selge põhja.

Neil asutustel, kes tegelevad suurel hulga tüüpkaebustega, nagu näiteks maksu- ja tolliamet, politsei või vanglad, ei tule iga juhtumi põhjal koostada detailset õiguslikku analüüs. Sellised asutused võivad oma sisekorraga määrata piirsumma, millest väiksemate kohtuasjade puhul ei pea analüüsi koostama. Selliste vaidluste puhul tuleb fikseerida kohtuasjas osalemiseks või mitteosalemiseks tehtud otsus ja selle otsustaja.

Analüüsinõude kõrval kirjeldatakse eelnõus täpsemalt riigi esindaja kasutamise tingimusi. Kui riigiasutust ei esinda kohtus riigiametnik, tuleks lepingulise esindajana eelistada vandeadvokaati, kellel on sarnastes kohtumenetlustes piisav kogemus. Üldjuhul on lepingulise esindaja valimine põhjendatud, kui asi kätkeb äärmiselt keerukaid materiaalõiguslikke küsimusi, puudub väljakujunenud kohtupraktika või küsimus väljub ametniku erialapädevusest. Kindlasti ei tohi lepingulist esindajat valides lähtuda mugavusest või lihtsamast vastupanust.

Kolmanda olulise asjana sisaldab eelnõu kohtuasjadega seotud kulude katmist. Tavaliselt kannab asutus oma eelarvest kulud, mis kaasnevad tema tegevus- ja vastutusvaldkonnaga, sealhulgas tugitegevustest tulenevate kohtuasjadega (s.t üürisuhete, hangete või teenistussuhetega seotud kohtuvaidluste kulud). Valitsus eraldab asutusele kohtuasjaga kaasnevate kulude katmiseks raha üksnes juhul, kui asutusel ei olnud võimalik plaanida seda kulu oma eelarves või ei piisa plaanitud vahenditest kulu katmiseks. Samuti peab asutus põhjendama, et tal on vältimatu vajadus saada eraldist. Kui valitsusele analüüsi ei esitata, jääb negatiivse lahendi korral üldjuhul kogu vastutus, ka kulu, asutuse kanda.

Eelnõu esitati kooskõlastamiseks ministeeriumidele, riigikantseleile ja maavalitsustele ning saadeti arvamuse avaldamiseks advokatuurile