Artiklit lugedes tekib tahtmatult tunne, et Eesti riigis toimub ringitammumine, kus iga natukese aja tagant jõutakse samasse kohta tagasi ja saadakse sama reha peale astudes vastu nina. Tuletan meelde, et aastal 2008 oli skandaal, kui tuli ilmsiks, et politsei on ametnikele ette andnud analoogse nn hinnakirja.
Karistuse kohaldamine peaks kasutusele tulema vaid siis, kui muud meetmed isiku korralekutsumiseks ei toimi.
Määratava karistuse liigi ja suuruse piirid näeb ette seadus iga rikkumise kohta eraldi ja otsuse, kas üldse on vaja karistust määrata ning millises ranguses, peab otsustama iga ametnik iseseisvalt lähtudes isikust, süüteo asjaoludest, oma südametunnistusest ja sisemisest veendumusest. Iga pisirikkumise korral ei peagi karistama. Selleks, et ametnik saaks otsustada, kas ja millises määras ta karistust kohaldab, on seaduseandja jätnud talle diskretsiooniruumi. Nn soovituslik hinnakiri võtab ametnikult aga sisulise otsustusõiguse ja kaalumise võimaluse. Määratledes, et näiteks 1-5 km/h kiiruse ületamise eest on piirid, mille vahel otsustada 40-48 eurot võib lõpuks jõuda situatsioonini, kus trahve saab välja kirjutama hakata robot või mõni terasem pärdik Tallinna loomaaiast ning igasugune inimlik mõõde karistusõiguses kaob.
Politsei peab oma tegevuses lähtuma seadusest, mitte mingisugusest väidetavalt soovituslikust siseaktist.
Indrek Kukk,
advokaat,
Advokaadibüroo Heringson GLO
