Menetlus siseriiklikes kohtutes
2003. aastal rahuldas Varssavi Ringkonnakohus kaebajate hagi päevalehe Rzeczpospolita vastu, mis avaldas artikli kaebajate väidetavast avaliku raha omastamisest riigiettevõtete likvideerijatena pankrotivaidlustes. Ajalehte kohustati avaldama vabandus ning maksma kaebajate määratud heategevusele hüvitist. Ajaleht täitis need kohustused.
2004. a juulikuus avastasid kaebajad, et ajalehe Interneti versiooni arhiivis ning Google otsingumootori tulemustes oli vastav artikkel endiselt kättesaadav. Nad nõudsid varasema kohtulahendi alusel artikli eemaldamist Interneti-keskkonnast.
Siseriiklikud kohtud nõustusid kaebajatega, et uue avaldamisallika avastamine annab aluse iseseisvale nõudele. Siiski nõustusid kohtud kostjaga, et väljendusvabadus on põhiseadusega tagatud ning tsensuur ja ajaloo ümberkirjutamine on põhiseadusevastane. Enamgi veel – see oleks vastuolus arhiveerimise põhimõtetega. Kohus tegi kaebajatele ettepaneku täiendada oma hagi nõudega, et Interneti-keskkonnas lisatakse artiklile viide või link jõustunud kohtulahendile. Kaebajad sellekohast täiendust ei esitanud.
Kaebajad esitasid avalduse EIK-ile konventsiooni artikli 8 rikkumise tuvastamiseks.
EIK-i seisukohad
EIK selgitab, et Internet on informatsiooni- ja suhtluskeskkond, mis on kättesaadav miljarditele kasutajatele kogu maailmas. Sellisena on see oluliselt erinev trükimeediast, eriti arvestades Interneti võimet talletada ja edastada informatsiooni. Võrreldes trükimeediaga, võib Internetis olev teave kujutada seega ka suuremat ohtu isiku eraelule.
EIK nõustus Poola kohtute seisukohaga, et õigusemõistmise organite rolliks ei ole tegeleda ajaloo ümberkirjutamisega kohustades meediat eemaldama avalikust ruumist kõik jäljed väljaannetest, mille osas on kohtud tuvastanud isikuõiguste rikkumise. Vastupidi, arvestada tuleb hoopis artikliga 10 kaitstud üldsuse huvi omada ligipääsu ajakirjanduse avalikele internetiarhiividele.
EIK kohtupraktika kohaselt on interneti arhiivid kaitstud väljendusvabadusena artikkel 10 mõttes. EIK rõhutas, et Interneti arhiividel on oluline panus uudiste ja informatsiooni alalhoidmisel ja kättesaadavaks tegemisel. Sellised arhiivid on tähtsaks haridus- ja teadustöö allikaks, eriti arvestades et need on üldsusele kergesti kättesaadavad ning üldjuhul tasuta. Kuigi meedia esmaülesandeks demokraatias on olla „valvekoer“, on tal ka teisene funktsioon – talletada ning teha avalikele arhiividele kättesaadavaks uudislood, mis on eelnevalt üldsusele kajastatud. Internetiarhiivide pidamine on selle funktsiooni kriitilise tähtsusega aspekt.
Siiski viitab kohus enda varasemale praktikale ning kordab, et iseenesest ei ole ebaproportsionaalne kohustada meediaväljaannet, kes haldab samaaegselt internetiarhiivi, avaldama interneti väljaande juures sobiv viide või parandus, kui selline viide või parandus oli kohane trükimeedias avaldatud artikli kohta. Tulenevalt viitab kohus ka käesoleva vaidlusega seonduvalt, et asjakohane olnuks lisada artiklile viide kohtuotsusele. Kuid antud vaidluses ei olnud sellist nõuet siseriiklikus kohtus esitatud.
Lõpetuseks
Eesti meediamaastikul on senini olnud tavapärane, et iga kannatanu nõuab „X väite kustutamist artikli on-line versioonis“. Selliste nõuete vastu on meedial nüüd olemas kaitsekilp, sest Inimõiguste Kohtu hinnangul ei ole meedia „peksukottidel“ õigust nõuda artikli või väidete täielikku eemaldamist internetiversiooni arhiivist, vaid pigem artikli juurde täienduse-paranduse lisamist.
Karmen Turk,
vandeadvokaadi vanemabi
Tamme Otsmann Ruus Vabamets Advokaadibüroo
