Eeltoodud reegli suhtes on seniajani olnud erandiks jõustunud
kohtuotsusest või täitedokumendist tulenevad nõuded. Seadusandja on
soovinud anda võlausaldajale suurema kaitse juhuks, kui kohustuse
olemasolu või selle puudumise on tuvastanud kohus või kui võlgnik on
seda ise selgesõnaliselt näiteks notariaalses kokkuleppes tunnistanud.
Seetõttu oli kuni 05. aprillini 2011. a kehtinud TsÜS-i § 157 lg 1
kohaselt jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude, samuti kohtulikust
kokkuleppest või muust täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaeg 30
aastat. Seega oli võlausaldajal pärast tema jaoks soodsa kohtuotsuse
saamist piisavalt aega oodata näiteks võlgniku rahalise seisu paranemist
ning ta ei pidanud kiiresti asuma otsust täitma.
05. aprillil 2011. a jõustus aga TsÜS § 157 lg 1 muudatus, mille
kohaselt on jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude, samuti
kohtulikust kokkuleppest või muust täitedokumendist (näiteks
notariaalseid kokkuleppeid kohesele sundtäitmisele allumise kohta)
tuleneva nõude aegumistähtaeg nüüdsest 10 aastat. Seega on seadusandja
märkimisväärselt vähendanud kõnealuste nõuete maksmapanekuks ettenähtud
aega.
Võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seaduse eelnõu seletuskirja
kohaselt (nimetatud seadusega koos muudeti ka kõnealust
tsiviilseadustiku üldosa seaduse sätet) on muudatuse eesmärk lühendada
võlgniku jaoks ebaproportsionaalselt pikka aegumistähtaega. Artikli
autor nõustub eelnõu algatajatega ning leiab, et taoline muudatus on
mõistlik ning sunnib ka võlausaldajat oma täitedokumentidest tulenevaid
nõudeid mõnevõrra kiiremini maksma panema. Seega tuleb võlausaldajatel
nüüdsest arvestada sellega, et kohtuotsuse täitmiseks on endise 30 aasta
asemel aega vaid 10 aastat. Seetõttu soovitab artikli autor olla
võlgnevuste sissenõudmisel aktiivne ning juhul, kui võlgnik ei ole
vabatahtlikult nõus oma kohustusi täitma, mitte oodata kohtuotsuse või
muu täitedokumendi täitmiseks kohtutäituri poole pöördumisega väga kaua.
Kahtlemata tekitab eeltoodu küsimuse, mis saab enne kõnealuse
seadusemuudatuse jõustumist tehtud täitedokumentide sissenõudmise
tähtaegadest?
Vastavalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja
rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 9 lg-le 4
kohaldatakse uut regulatsiooni (ehk 10 aastast aegumistähtaega)
jõustunud kohtuotsustest, kohtulikest kompromissidest ja muudest
täitedokumentidest tulenevatele ning samuti enne 2011. aasta 01. märtsi
tekkinud aegumata nõuetele. Kuna TsÜS § 157 lg-ga 1 lühendatakse
täitedokumendist tulenevate nõuete aegumistähtaega, siis vastavalt
võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seaduse eelnõu seletuskirjale
kohaldatakse ka enne seadusemuudatust jõustunud täitedokumentidest
tulenevate nõuete osas võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa
seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse §-s 9
sätestatut.
VÕSRS § 9 lg 4 on aga mõneti ebaselge, kuna sellest ei tulene üheselt,
millisest põhimõttest lähtuvalt arvutada varasematest täitedokumentidest
(st enne seadusemuudatuse tegemist jõustunud täitedokumentidest)
tulenevate nõuete aegumistähtaegu. Seega tekib küsimus, kas näiteks 01.
jaanuaril 2002. aastal jõustunud kohtuotsusest tulenevad nõuded aeguvad
juba 01. jaanuaril 2012. a ning kas 2000. a koostatud muust
täitedokumendist tulenevad nõuded on tänaseks automaatselt aegunud?
Tõenäoliselt ei ole see olnud seadusandja mõtteks, mistõttu tuleb autori
hinnangul lähtuda enne seadusemuudatust tehtud täitedokumentidest
tulenevate nõuete puhul alljärgnevast põhimõttest.
Autori hinnangul tuleb antud juhul ilmselt kohaldada analoogia korras
VÕSRS § 9 lg-t 2. Nimetatud sättest tuleneb, et kui tsiviilseadustiku
üldosa seaduse või võlaõigusseaduse kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui
enne 1. juulit 2002. a kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse
tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud
aegumistähtaega alates 1. juulist 2002. a. Eeltoodud põhimõtte kohaselt
tuleks arvestada ka jõustunud kohtuotsusest, kohtulikust kompromissist
või muust täitedokumendist tuleneva nõude aegumist alates 01. märtsist
2011. a. See tähendab, et kõikide enne 01. märtsi 2011. a jõustunud
täitedokumentide aegumistähtajad algavad 01. märtsist 2011. a uuesti.
Seega aeguvad kõnealused nõuded 01. märtsil 2021. aastal sõltumata
sellest, millal on täitedokument väljastatud.
Samas tuleb silmas pidada seda, et VÕSRS § 9 lg-s 4 on sätestatud ka
erand, mis näeb ette, et kui enne 2011. aasta 1. märtsi kehtinud TsÜS §
157 lõike 1 kohane aegumistähtaeg lõpeks enne 01. märtsi 2021. a, siis
kohaldatakse aegumisele enne 2011. aasta 01. märtsi kehtinud TsÜS § 157
lõiget 1. Seega aeguvad eelmises lauses nimetatud nõuded tavapäraselt
samal ajal, kui nad oleksid aegunud ilma seadusemuudatuseta.
Kokkuvõtvalt võib märkida, et kõnealune seadusemuudatus ei mõjuta
märkimisväärselt neid isikuid, kellel on juba mitmete aastate eest
jõustunud kohtuotsusest või muust täitedokumendist tulenev nõue.
Kahtlemata peavad kõnealust muudatust silmas pidama aga kõik need
võlausaldajad ja võlgnikud, kelle suhtes on tehtud kohtuotsus või
väljastatud täitedokument alates 01. märtsist 2011. a või on vastav
kohtuotsus jõustunud viimaste aastate jooksul. Nende isikute
täitedokumentidest tulenevad nõuded aeguvad nüüdsest märkimisväärselt
lühema kümneaastase tähtaja jooksul.
Kairi Tuulmägi,
advokaat,
Advokaadibüroo Aivar Pilv
Avaldatud RUP.ee PROFIUUDISTE rubriigis
