Selle eristamine on tähtis just maksukohustuse seisukohast. Erisoodustused on maksustatavad, kuid töölähetuse kulud (nt päevarahad) on teatud ulatuses maksuvabad.

Sisuline vaidlus toimus antud asjas eelkõige selle üle, kas töösuhte raames välisriikides (Soomes ja Lätis) töötamist sai pidada töölähetuseks või oli tegemist töötamisega töölepingus kokku lepitud töö tegemise kohas. Ettevõtja oli erinevalt maksuhaldurist seisukohal, et tegemist oli töölähetusega ning õigusnormid ei näe ette piiranguid töö tegemise koha kokkuleppimisel. Ettevõtja arvates oli tegemist liikuva tööga ning liikuva iseloomuga töö puhul võib tööandja määratleda töö tegemise kohana tööandjast äriühingu registreeritud asukoha või juhatuse teadaoleva asukoha, millest tulenevalt oli tegemist töölähetustega, sest lähetused toimusid väljapoole töölepinguga määratletud töö tegemise kohta.

Maksuhaldur ning I ja II astme kohtud olid kokkuvõttes seisukohal, et kuivõrd tegelikkuses toimus tööde teostamine Soomes ning lepingud olidki sõlmitud tegelikult selleks perioodiks, mil Soomes töid teostati, siis ei olnud antud juhul tegemist töölähetusega. Sellest tulenevalt pidasid I ja II astme kohtud õigeks ka seda, et maksuhaldur lähtus töölepingute käsitlemisel majanduslikust sisust, mille eesmärgiks oli töötamine Soomes. Sealjuures olid maksuhaldur ja I ja II astme kohtud seisukohal, et töölepingutesse märgiti Eestis asuv töö tegemise koht eesmärgiga vältida töötamise eest tegelikult makstava tasu ning erisoodustuste maksustamist ja teha väljamakseid maksuvabalt töölähetuse kulude hüvitamise ning päevaraha vormis. Teisisõnu leiti, et kõnealuse olukorra käsitlemine töölähetusena oli tingitud ettevõtja soovist hoida maksukohustustest kõrvale. Kohtud märkisid täiendavalt veel, et maksustamise seisukohast ei oma tähtsust, kas ettevõtja teostas välisriigis alltöövõttu või rentis oma töötajaid välismaal tegutsevatele äriühingutele.

Riigikohus leidis, et antud juhul ei esinenud kohtute poolt tõendite hindamisel selliseid vigu, mis toonuks kaasa vale lõppjärelduse töölähetuste (mitte)toimumise osas, kuid sellegi poolest tühistas Riigikohus kohtute otsused ja saatis asja uueks arutamiseks halduskohtusse tagasi, sest maksustamise seisukohast olid olulised asjaolud jäänud välja selgitamata. Sellest tulenevalt selgitas Riigikohus pisut lähemalt ka asjaolusid, millele tuleks maksukohustuse tuvastamisel tähelepanu pöörata olukorras, kus isik saab töötamise eest tulu välisriigis töötamisel.

Riigikohus leidis erinevalt I ja II astme kohtutest, et kui on tuvastatud töötamine välisriigis, võib maksustamise aspektist tähendust omada, kas tegemist oli renditööga või töötatakse välisriigis asuvatel objektidel n-ö tavapärase kahepoolse töösuhte raames. Nimelt, kui isik saab välisriigis töötamise eest tulu, siis ei maksustata seda tulu Eestis tulumaksuga, kui on täidetud teatud tingimused. Üks tingimustest on see, kui isik on viibinud töötamise eesmärgil välisriigis vähemalt 183 päeval 12 järjestikuse kalendrikuu jooksul. Renditööjõule ei kehti selline 183 päeva kriteerium, vaid renditöötaja on kohustatud oma välisriigis (nt Soomes) teenitud tulult vastavas välisriigis (nt Soomes) tulumaksu maksma juba töötamise algusest. Seega, kui töölepingu raames toimub töötamine renditööjõuna, võidakse Eesti residendi välisriigis saadud palgatulu maksustada Soomes ka juhul, kui Soomes töötatakse vähem kui 183 päeva 12 kuu jooksul. Lisaks sellele võib töötajatele välisriigis töötamise eest makstud palgatulu maksustamisel tähtsust omada ka see, kas kaebajal on tekkinud välisriigis püsiv tegevuskoht.

Seega on tulumaksukohustuse väljaselgitamisel ning Eesti maksuhalduri poolt palgatulust kinnipeetava tulumaksu määramisel oluline kindlaks teha, kas vaidlusalune töösuhe kujutas endast töötamist renditööjõuna. Juhul, kui selgub, et töötajad töötasid välisriigis Eesti tööandja enda juhtimise ja kontrolli all, on oluline, kas Eesti äriühingul oli tekkinud püsiv tegevuskoht välisriigis. Samuti rõhutas Riigikohus, et sõidupiletite, majutuskulude, kindlustuse, viisade eest tasumine ning muud kuludokumentide alusel hüvitatavad väljamaksed ei pruugi alati olla erisoodustusena maksustatavad ka juhul, kui neid ei tehta seoses töölähetusega. Eelnimetatud kuludokumentide alusel tehtavate väljamaksetega seonduvalt tuleb välja selgitada, kas väljamakseid tehakse töötaja või tööandja huvides ning nende seotus ettevõtlusega.

Kui tööandja poolt tehtavad kulutused on käsitletavad erisoodustustena, siis tõusetub ka sotsiaalmaksu tasumise kohustus. Sotsiaalmaksu määramisega seonduvalt selgitas Riigikohus, et oluline on tuvastada, kas töötamine välisriigis toimus töö tegemise kohas või lähetusena ning lähetuse korral lähetustunnistuse (vorm E101; see tõendab, et töötaja eest makstakse jätkuvalt sotsiaalmaksu tema koduriigis ja tal on kehtiv sotsiaalkindlustuskaitse), mis välistab maksustamise välisriigis, olemasolu ning kehtivuse aeg. Samuti võib osutuda vajalikuks eristada üksikute töötajate puhul perioode, mil isik töötas Eestis või välisriigis.

Kõnealuse Riigikohtu lahendiga (3-3-1-86-10 ) saab lähemalt tutvuda aadressil http://www.riigikohus.ee.