Sageli ei soovi korteriühistud aga võlgnevust kohtu kaudu nõuda, kuna see toob endaga kaasa kulutused riigilõivule ning õigusabile (mis küll hiljem võlglaselt üldjuhul vähemalt osaliselt välja mõistetakse). Seetõttu lükatakse kohtusse pöördumise otsuse tegemist tihtipeale edasi ning loodetakse, et ehk leiab võlgnik siiski vajaliku rahasumma oma võlgade tasumiseks.
Kuigi võlgnevuse tekkimisel ei ole ilmselt koheselt mõistlik hagi koostama asuda, ei tasu seda sammu siiski liiga kaua edasi lükata. Nimelt tuleb arvestada sellega, et korteriühistu nõuded ei ole n-ö igavesed ning teatud aja möödudes need aeguvad. Kuigi seadusega on lubatud ka aegunud nõude esitamine, on võlgnikul pärast aegumistähtaja saabumist õigus keelduda võlgnetava rahasumma tasumisest.
Kui kaua on korteriühistul aega oma nõude esitamiseks? Riigikohus on oma 14. veebruari 2012. a otsuses nr 3-2-1-174-11 märkinud, et korteriühistu majandamiskulude nõuded aeguvad seaduse kohaselt kolme aastaga. Tulenevalt sellest, et kommunaalmaksete näol on tegemist perioodiliste kohustustega, siis algab iga üksiku makse aegumistähtaeg selle aasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 154). Kommunaalmaksete tasumise nõue muutub üldjuhul sissenõutavaks arvel näidatud maksetähtaja saabumisel. Seejuures kohaldub artiklis käsitletud kolmeaastane aegumistähtaeg nii füüsilisest kui juriidilisest isikutest võlglaste suhtes. Aegumistähtaja algust ei muuda ka asjaolu, et osaliselt toimub kulutuste kogumine etteulatuvalt (näiteks ühistu remondifondi).
Eeltoodu tähendab seda, et kui ühistu liikmel on võlgnevus ühistu ees aastast 2009, siis peaks korteriühistu esitama kohtusse maksekäsu kiirmenetluse avalduse või hagiavalduse kindlasti veel käesoleva aasta jooksul. 2010. aasta ning 2011. a tekkinud võlgnevuste sissenõudmiseks on maksimaalselt aega vastavalt 2013. aasta ning 2014. aasta lõpuni. Enne 2009. aastat tekkinud võlgnevused on aga tänaseks päevaks kahjuks juba aegunud ning nende nõuete kohtusse esitamine ei ole seetõttu enam otstarbekas.
Juhul, kui on olemas jõustunud kohtuotsus, millega on võlgnetavad rahasummad korteriomanikult välja mõistetud, siis on korteriühistul aega oma nõude maksmapanekuks tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 157 lg 1 kohaselt kümme aastat alates kohtuotsuse jõustumisest. Seega ei ole ka jõustunud kohtuotsusest tuleneva nõude sissenõudmiseks aega lõputult. Samas tuleb juhtida tähelepanu ka asjaolule, et seadusemuudatus, millega lühendati aegumistähtaega kümne aastani, jõustus alles 05. aprillil 2011. a. Varasemalt aegusid kohtuotsusega tunnustatud nõuded 30 aastaga (varem on autor juba k'sitlenud uuele regulatsioonile ülemineku problemaatikat).
Lisaks aegumise küsimusele analüüsis Riigikohus viidatud otsuses ka seda, milliste arvete katteks tuleb võlgniku poolt makstud tasutud rahasummad lugeda. Kohus selgitas, et võlaõigusseaduse § 88 lg 1 sätestab, et kui võlgnik ega võlausaldaja ei ole määranud, millise kohustuse täitmiseks raha, esemed või teenus arvestatakse, loetakse täidetuks esimeses järjekorras esimesena sissenõutavaks muutunud kohustus. Seega juhul, kui korteriomanik on majandamiskulude tasumisega võlgnevuses ning teeb ühistule makse ilma, et ta märgiks maksekorralduses, millise arve katteks makse mõeldud on, võib korteriühistu lugeda makstud rahasumma kõige varem sissenõutavaks muutunud arve või viiviste katteks. Kirjeldatud viisil on seega võimalik varem sissenõutavaks muutunud nõuete aegumistähtaega edasi lükata.
Kokkuvõtvalt soovitab autor korteriühistutel pöörduda siiski kohtu poole, kui on ilmne, et korteriomanik ei suuda või ei soovi oma kohustusi ühistu ees täita. Jõustunud kohtuotsusega saab ühistu pöörduda kohtutäituri poole, kes saab võlgnevuse sissenõudmisel arestida vajadusel korteriomaniku pangakontod, töötasu ning isegi võlgniku kinnisvara.
Artikkel on avaldatud Advokaadibüroo Aivar Pilv aprillikuu kliendilehes
